Jüri Kolk kirjutas 9. detsembri Postimehe Arteris artiklis Mürapõrgu, et kui tal oleks tublisti vaba raha ja mõni aasta vaba aega, siis hakkaks ta müravabu keskkondi looma.
Ajakirjanik tõdes, et Eestis ei saa paljudes kohvikuteski enam sõbraga juttu ajada, sest muusika on liiga vali, tantsupidudest rääkimata. Tunnistan, et rõõmustasin nimetatud arvamusavalduse üle ka selle kandi pealt, et valju muusika pelgamist ja põlgamist kiputakse ju üldiselt väga vanade inimeste probleemiks pidama, ja kes siis tahab olla eakas, kui isegi seitsmekümnesed selle liigituse vastu mässu on tõstnud!
Tahaks ka suuga suhelda
Probleem on paraku olemas ja süveneb. Tahavad ju igas eas inimesed, kellel jalg kerge, aeg-ajalt tantsimas käia, aga peole minnes on enam-vähem kindel, et kuigi seal sõprade või naabritega punti võtad, saad nendega kogu õhtu jooksul suhelda vaid karjudes või improviseeritud viipekeeles (päris-viiplemist ju ei valda). Tõesõna, järgmisel hommikul on hääl kähe ja mõnikord ka kurk valus, sest inimene on teatavasti suuga suhtlema harjunud, mitu tundi vaid miimika abil infot vahetades võib tekkida tunne, et oled ahv…
Muusika võib peol teinekord täiesti nauditav olla ja peaaegu kõik ansamblid, kes end tantsumuusikat tegema pakuvad, peavad täitsa korralikult viisi, kui ainult ei oleks neid tohutuid detsibelle!
Aga ehk toodi näiteks neid, kes praegu söögikohtades ja tantsusaalides muusika valjust reguleerivad, mudilasena lasteaeda ema või isa autos, kus tümps mootorimürinast mitmekordselt üle käis, eks ole seegi meil laialt levinud komme? Või lärmas nende kodudes hommikust õhtuni televiisor, raadio või plaadimängija või kõik kolm korraga? Loomulik siis, et laps maast madalast sellise müraga harjub, end vaikses keskkonnas lausa kehvasti tunneb ja täiskasvanuna ei mõista, et teistele võib selline mürareostus tõeline piin olla?
Vaevame end ise?
Tunnen üht kaheksakümnele lähenevat prouat, kes sageli kurdab, et närvid on läbi. Ta elab poja perega koos, lapselapsed olla rahutud ja riiakad, kuskil polevat asu…
Aga kui talle külla minna, siis köögis hüüab täiel rinnal raadio, millele sekundeerib elutoas telekas, kusjuures lapsi, neid eeldatavaid lärmitekitajaid, polegi kodus… Mil viisil saavad inimese närvid terved olla, kui ta endale ise sellise tramburai korraldab?
Paraku annavad jõulude saabumisest märku ka raketimütsatused siin-seal, eriti õhtuti, teinekord ka üsna hilja. Vanemad tahavad ju oma lastele võimaldada kõike, mida nood ihaldavad (ja mis näiteks nende klassikaaslastel olemas). Eks kuulu siis nende hüvede hulka ka värvilised ja võimalikult vägevad iluraketid. Mul on kuri kahtlus, et seda mürtsuvärki toovad erilise hoolega issid, kes välismaale tööle käivad. Tuleb siis hea lapsevanem nädalavahetuseks korra koju käima ja laseb oma põnni auks suvalisel õhtul mõne kõmaka taeva poole. Ja mis peaks talle korda minema see, et ehk paneb üleaedne just parajasti oma väikelast tuttu?
Vahel tekib tunne, et iga vähimatki tähtpäeva kaunistatakse praegusel ajal rakettidega, olgu siis vanaema, lapselapse või lemmiklooma sünnipäev. Ja sageli läheb pidutsejail meelest, et vähemalt öörahu kellaajast tuleks kinni pidada, heanaaberlikkuse mõõdupuust kõnelemata.
Stagnaajal pööras keegi lõuapoolik ühe tollase kohmakavõitu reklaamlause nii leidlikult ära, et see anekdoodina laialt tuntuks sai: “Ärge tapke oma naisi koduste töödega, las seda teeb elekter!”
Ja mida me siis praegu tegema kipume? Rikume ise oma hinnalist elukeskkonda, tapame lärmi ja mürtsuga oma kõrvu ja närve?
KAIE NÕLVAK
