See, et staadionitribüün ammu täis on müüdud, prouasid ei heiduta: üks neist teab täpselt, kuhu end aia taga sättida tuleb, et pidu paremini näha. Mõtlen, et tantsivad eesti mehed peavad siis ikka väga väärt vaatepilt olema, kui vene naised on nende nägemise nimel valmis kaks tundi aia najal kõõluma.
Pühapäeva keskpäevasel peaproov-etendusel (see on võrdväärne õhtuse “päris” peoga ja seetõttu samuti välja müüdud) selgub, et ongi väärt vaatepilt. Tantsumehed ? põlvepikkustest poistest õllekõhukestega soliidsete härradeni välja ? on eelmisel päeval kõvasti tööd teinud, liikumised on kiired ja täpsed, tantsumustrid tulevad päris ilusti välja, jalad tõusevad kõrgele ja mis peamine ? kõigest on tunda, et mehed ise on sellist pidu tahtnud ega tunne ennast vähimalgi määral puudutatuna sellest, et naine, antud juhul Rakvere teenekas tantsujuht Maie Orav, selle välja mõtles ning et suurem osa peojuhtidestki on õrnema soo esindajad
Eriti lähevad hinge need hetked, mil suured mehed ja väikesed poisid koos tantsivad. Või kui tantsivad põlvepikkused poisikesed isekeskis. Seda on üldse ilus vaadata, kui lapsed miskit rahvakultuuri asja ajavad. Siis käib rinnus rõõmus torge: ?Ise nii väiksed ? ja juba eestlased!?
Uus vagu
Naisi näeb platsil tegelikult ikka ka. Hiigeltordi sees kohale toodud Laura Põldveret, kiigel hõljuvat Eda-Ines Ettit, “Kiituse? ajal staadioniservas puusi hööritavaid tantsutüdrukuid ning paarisadat Virumaa naisrahvatantsijat, kellele on justkui meelega valitud suht uimased tantsud, et meeste atleetlikkus ja artistlikkus nende taustal paremini välja paistaks. Naistetantsude ajal taban end ketserlikult mõttelt: kas keegi peaks ka naiste tantsupeo korraldamise ette võtma? Ja kui võtaks, kas siis naistantsijad selle mõttega niisama tuliselt kaasa tuleksid ja kas publik ka niisama innukalt kohale tormaks kui meeste tantsupeole?
Meeste tantsupeo idee on igatahes geniaalne ja hiilgavalt teoks tehtud. Laulu- ja tantsupeonduses tundus kõik justkui juba ?valmis? olevat: nii et muudkui künna juba alustatud vagusid edasi. Ja siis suutis keegi ikka jälle mingi uue vao hakatada. Kusjuures sellise, mis traditsiooni algjuuri katki ei rebi, vaid hoopis toetab. Maie Orav usub nimelt, et mehed on kauem tantsinud kui naised: sõtta või jahile minnes tantsisid nad rituaalseid tantse ja tantsides selgitati, kes on mehem mees, st väärilisem sugu jätkama. No vähemasti Lääne-Virumaa Aasta Teo tiitlit peaks meeste tantsupidu ometi väärt olema?
Vale suhtumine
“Vahel arvatakse, et tantsuga viitsivad tegelda ainult äpumad ja naiselikumad mehed,” ütleb Maie Orav, kui on tantsumeestele õhtuseks põhikontserdiks viimased õpetussõnad kaasa andnud. “See on täiesti vale suhtumine. Tantsimine on niisama mehelik hobi, nagu bridz, jahilkäik või jalgpall. Ja just hobidega mehed ongi minu meelest kõige õigemad mehed.”
Valeks peab Maie Orav sedagi tüüparusaama, et naine on emotsionaalsem ja mees ratsionaalsem. Vähemasti tantsuväljakul olla see sootuks vastupidi. Naine vaatab, et rivi oleks sirge, mehes lööb aga välja tõeline mängulust. See on üks põhjus, miks Orav meeste tantsupeo korraldamise ette võttis. Peale selle kripeldas tal hingel see, et tema seatud meeste tantsude süit viimasel üldtantsupeol pideva vihma tõttu lõpuni lavastamata jäi. Rakvere on aga Orava meelest meeste tantsupeo pidamiseks õigem paik juba seepärast, et linna sümboliks on ülimalt isane tarvas, kes Tauno Kangro modelleeritu ja pronksi valatuna viimased neli aastat Vallimäel seistes linna valvab.
Tarva juures või õigemini tema selja taga loitsitaksegi tantsupidu avatuks. Värvikate mõtteavaldustega tuntuks saanud linnapea Andres Jaadla avaldab lootust, et eesti mehi jätkub nii kauaks, et saab pidada ka sajandat meeste tantsupidu. Misjaoks ta soovitab kõigil tantsumeestel koju minnes lapseteo ette võtta. “Loodame, et linnapea läheb nüüd koju ja teeb seda, mida ta teistele soovitas,” torkab tseremooniameistri rollis Rakvere Teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe. “Pead sa ka kõik ilusa ära rikkuma,” poriseb Jaadla pärast vaikselt, aga nii, et nende nina all passiva fotograafi kõrv selle siiski registreerib.
Kui kolmveerand tundi hiljem staadionist mööda sõidame, on põhipidu täies hoos ning staadioni aiatagune neis kohtades, kus hekki pole või see on madalam, paksult rahvast täis. Arvatavasti on nende hulgas ka kaks venelannast turumüüjat. Usun, et see, mida nad näevad, meeldib neile. Ja vähemasti kahel järgmisel päeval ei tule neile meelde see tants, mis Tõnismäe pronksmehe ümber käib. Kui see Rakvere venelasi üldse “kotibki”.
RIINA MÄGI
