Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastatava projekti raames keskkonnameti poolt korraldatavate loodusõhtute selleaastaseks viimaseks külaliseks oli Riho Kinks Eesti Ornitoloogiaühingust, kes rääkis Jõgeva linnaraamatukokku kogunenud arvukale publikule tänavuseks aasta linnuks valitud jäälinnust ning rahvasuus põhjamaa kalliskiviks kutsutavale linnule aasta jooksul pühendatud sündmustest.
Riho Kinks on jäälinnuaasta projekti vedanud viimased poolteist aastat. “Eelmise aasta suvel alustasime ettevalmistustega ning nüüd, detsembri algul lõpetasime Rahvusraamatukogus toimunud suurel linnuõhtul jäälinnu aasta ametlikult ära,” lausus Kinks. “Jäänud on veel mõned sellised loodusõhtud ja siis algab juba uus aasta, mis on pühendatud viule. See tõotab samuti väga põnev tulla.”
Jäälinnule pole tähelepanu pööratud
Riho Kinksi sõnul valiti jäälind aasta linnuks eelkõige seetõttu, et keegi ei olnud Eestis sellele kaunile linnule juba kuuskümmend-seitsekümmend aastat suuremat tähelepanu pööranud. “Tahtsime aasta jooksul saada uuesti selge pildi sellest, kuidas jäälinnul Eestis läheb,” ütles ta. “Eerik Kumari poolt aastatel 1938-1948 koostatud kandidaaditöö jäälinnust on ainuke põhjalikum uurimus, mis Eestis temast tehtud on. Eerik Kumari, kes on üks tähelepanuväärsemaid isikuid Eesti ornitoloogia ajaloos, alustas oma karjääri just jäälinnu uurimisega ning oma kandidaaditöös, mis tänapäeval võrdub doktoritööga, võttis ta kokku kõik teadmised, mis tollal jäälinnu kohta teada olid.”
Jäälinnuaastaga seoses korraldas Eesti Ornitoloogiaühing mitmeid teemakohaseid üritusi ja konkursse. “Üle Eesti toimus palju loodusõhtuid, kus jäälinnust rääkisime. Ka televisioonis ja raadios on olnud mitmeid selleteemalisi saateid,” rääkis Kinks. “Üks suuremaid sündmusi oli aasta linnule pühendatud joonistusvõistlus, kus osales üle kolme tuhande inimese. Žürii ja korraldajate jaoks oli see päris pöörane töö, et need kõik läbi vaadata ja paremusjärjestusse seada.” Joonistusvõistluse peapreemia pälvis 16-aastane Loo Arukask.
Kevadel ilmus taas ka aasta linnule pühendatud postmark. “Ei teagi, kas neid enam poest leiab, sest aasta linnule pühendatud margid on alati nii populaarsed, et müüakse kohe läbi, ka meil endal ornitoloogiaühingus on nad otsas,” rääkis Kinks.
Samas ei olnud kõigi jäälinnule pühendatud ürituste korraldajaks ornitoloogiaühing. “Jäälind on lihtsalt nii tore ja atraktiivne lind, et selleteemalisi üritusi korraldasid ka keskkonnaamet, riigimetsa majandamise keskus, mitmed koolid ja asutused. Meil on selle üle hea meel. Kiidjärve looduskeskuses on näiteks endiselt üleval Sven Začeki suureformaadiliste fotode näitus, Kose kunstikeskuse eestvedamisel korraldati aga näiteks sealse kultuurimaja jäälinnu kujutisega vitraažpannoo taastamiseks oksjon. Kultuurimaja ümberehitamise käigus lõhuti pannoo ära ning selle taastamiseks raha kogumiseks korraldati lisaks oksjonile ka terve nädala kestnud üritustesari. Taastatud pannoo avati septembris.”
Tartus Raekoja platsil valmis skulptuur
Jäälinnule pühendatud erikonkursid olid ka kahe Eesti suurema loodusfotovõistluse kavas. Kevadel toimunud Looduse Aasta Foto 2014 konkursil pälvis aasta linnu kategoorias esikoha Taavi Nagel, sügisel korraldatud Eesti Looduse fotovõistlusel hinnati enim Imre Musto fotot jäälindude intiimhetkest.
Tartus püstitati ornitoloogiaühingu eestvedamisel esimese advendiküünla süütamise ajaks Raekoja platsile jäälinnu jääskulptuur. “See oli meie tagasihoidlik tänu kõigile neile, kes on meid sel aastal aidanud – kes saatsid meile jäälinnu vaatlusi ja muidu abiks olid,” lausus Kinks.
Jäälind (Alcedo atthis), keda rahvasuus kutsutakse ka sinilinnuks, jäärähniks, vahajalaks, põhjamaa kalliskiviks ja jõgede pärliks, kuulub jäälindlaste hulka, keda maailmas on umbes 90 liiki, mõne jäälinnu sugulase võib leida pea igast maailmajaost. Seejuures on jäälinnu lähisugulased väga erinevad. On kirjusid, valgeid, siniseid, musti ja rohelisi, on ilusa pika sabaga jäälinde ja ka papagoi moodi linde. Üheks meie jäälinnu sugulaseks on ka Austraalias levinud kuukabarra. Kui jäälinnu elu keerleb kalade ümber ja ta elab ainult veekogude ääres, siis näiteks kuukabarra on metsa ja külade lind ning ei söö kala, vaid teda toidetakse hoopis lihaga.
Jäälindlased kuuluvad siniraaliste seltsi. “Teisi jäälindlasi Eestis ja mujal Euroopas ei ole, seetõttu on tema siinseteks lähimateks sugulasteks samasse seltsi kuuluvad siniraag, mesilasenäpp ja vaenukägu,” rääkis Riho Kinks.
“Siniraag on arvatavasti Eestis välja surnud, väga kiiresti kadus ta siit ära ning viimastel aastatel pole ühtegi isegi Eestis nähtud. Vaenukägu on viimasel ajal Eestis järjest arvukamaks muutunud, mesilasenäppi nähakse meil mitte igal aastal, vaid keskmiselt üle aasta, rände ajal eksivad siia aeg-ajalt ära.”
Jäälind on väga laia levikuga liik, keda võib kohata Iirimaast kuni Paapua saarteni, Eesti jääb jäälinnu levila servale. “Kui vaadata linnu ajaloolist levikut, siis on ta vahepeal Eestist ka ära kadunud,” ütles Kinks. “Kui kliima vahepeal külmemaks läks, taandus jäälind Eestist ja teda ei olnud siin üldse. Eelmisel sajandil tuli jäälind jälle tagasi ja nüüd on tema arvukus siin stabiliseerunud. Näha võib jäälindu nüüd ka Lõuna-Soomes, aga mitte kaugemal.”
i
MATI ALEV
