Igal kevadel peetakse Viljandimaal Köleri päevi. Teemakohane näitus Viljandi Kunstisaalis, konverentsid Vastemõisas või Suure-Jaanis, Lubjassaare ja Kõõbra külastamine – selliseks on kujunenud Köleri päevade tähistamine, mis sai alguse kunagi Muinsuskaitseseltsi tõusutuules ja mida on jäänud edasi korraldama väsimatud kodukandi patrioodid.
Viljandi vanalinnas ta uhkelt seisabki, skulptor Edgar Viiese loodud Johann Köler. Tulede läitmisega just selle mälestussamba juures algavad iga-aastased pidustused. Köler, kes Peterburis elades kirjutas oma maalidele alla Köler-Wiliandi, pole oma tähendust ega sidet kodupaiga rahvaga kaotanud tänaseni.
Mitte ainult Kölerist
Tänavu möödus Johann Köleri sünnist 182 aastat, Köleri päevad olid järjekorras kolmeteistkümnendad. Mõistagi ei piirduta nendel päevadel enam ammu üksnes tema enda, ehk isa Köleri, nagu Viljandimaal on kombeks austusega ütelda, elu ja teoste tutvustamisega.
Tänavu kujunes Köleri sünnipäev 8. märts hoopis maalikunstnik Olav Marani 75. juubeliaasta avalöögiks, sest just sel päeval avati tema maalinäitus Viljandi Kunstisaalis. Marani tööd on Viljandisse toodud KUMU Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Tallinna Kunstihoone kogudest ja näitus on avatud 27. aprillini.
Traditsiooniline sõit Põhja-Viljandimaale Köleri koduradadele tehti aga üleeile, mil Viljandist asus teele suur bussitäis rahvast, vägesid juhatamas Johann Köleri Fondi juht, Viljandi Kunstisaali perenaine ja ühtlasi kunstinähtus iseenesest – Aate-Heli Õun. Suure-Jaanis ühinesid sealsed huvilised ja esimene peatus oli, nagu alati, Suure-Jaani kalmistul, kunstniku haual, kus Köleri Fondi teine alustala, poeet ja kunstinähtus Andres Marand meenutas, kui valusalt tabas inimesi teade, et Peterburis on professor Köler surnud. Marand kirjeldas suurejoonelisi matuseid, nagu oleksid need olnud alles eile.
Järgmisena peeti aga meeles naivisti ja koolipapat Paul Kondast, kelle skulptuur seisab Suure-Jaani järve kaldal, praeguse kultuurimaja ja kunagise koolimaja juures. Teel Köhlerite perekonna kodutallu tehti peatus ka Kildu Põhikoolis.
Sugulastega vedanud
Kui Johann Köler kunstnikuna ja ühiskonnategelasena kuulub vaieldamatult eesti esimeste hulka, siis inimesena on tal aga väga vedanud oma sugulastega. Kui meie rahvuslik mälu on talletanud mitmeid ärkamisaja tegelasi ja paljude suurkujude muuseume peetakse ülal riigieelarvest, siis ei meenu küll kedagi, keda niimoodi kui Johann Kölerit, hoiaks tema oma perekond.
Kunstniku sünnimaja Kõõbral pole säilinud, kuid sellest paari kilomeetri kaugusel asuvas Lubjassaare talus, kuhu perekond kolis ja kus Johann Köler korraldas ka kuulsaid ajaloolisi talupoegade salakoosolekuid, elab siiamaani tema oma pere, kes kuulsa sugulase mälestuse jäädvustamiseks on asutanud ka Johann Köleri Muuseumi Ühingu.
Lubjassaare praegune perenaine Linda Köhler on kunstniku venna Andrese otsene järeltulija ja tema kodus tekib tunne, et Johann on justkui korraks välja läinud, kuid tuleb astub mõne aja pärast jälle läbi. Lubjassaare on Linda eluviis ja elutöö. Muidugi on tal abiks tema oma pere, abikaasa ja lapsed, vennad ja õed. Köleri Päevade osalised mäletavad ka Linda ema Liisat, kelle kalmule samuti igal aastal küünal viiakse. Köhlerite sugupuu on väga suur ja suguvõsa kokkutulekud toimuvad samuti Linda juures.
Köler-Wiliandi
Aastate jooksul on Köleri päevade korraldusega tegelenud inimesed kokku puutunud mitmete koomiliste seikadega, nagu näiteks, et Köleri tööde originaale on keeruline Tallinnast Viljandisse saada. Ühelt poolt tuleb ametnikele ja funktsionäridele väsimatult selgitada, et Köler pole üksnes kohaliku tähtsusega tegelane, vaid ikka terve Eesti suurkuju, mistõttu tema pidustusi võiks lausa riigieelarvest toetada, teisalt kipuvad siis pealinna asjamehed otsekohe arvama, et polegi mõtet kolkasse investeerida ja juubeleid peaks pidama hoopis Tallinnas, piirdugu kodukandi rahvas näiteks surma-aastapäevade tähistamisega.
Aate-Heli Õun on aga alati suutnud Viljandisse võluda erilisi näitusi ja erilisi esinejaid, selliseid, kelle üle oleks uhke terve Eesti. Näiteks Jaan Krossi.
Lahkesti tulevad ka poliitikud, loomulikult vaid valimiste eel.
Linda Köhler võtab igal suvel vastu Kunstiakadeemia maalitudengeid. Lubjassaares on telkimisvõimalus ja kuulsad on ka Lubjassaare jaanikud. Ma usun, et kõige õnnelikum on ta siis, kui on täiesti tavaline päev ja ei tulegi ühtegi külalist. Tavaline argipäev on see, mis tegelikult elu edasi viib, meile tõelised juured alla kasvatab ja annab jõu aru saada, et kõik ei pea Tallinna tormama. Kuid Linda Köhler teab sedagi, et ta ei ela tavalises paigas, et 24 tunnil ööpäevas võivad saabuda uudistajad, et osa saada Johann Köleri, meie rahvuslike suurvaimude seas ühe suurima tegelikust taustast ja vaimsusest.
Köler jõudis kaugele ja tõusis kõrgele tänu isiklikule talendile, ent ta jäi igavesti seotuks selle maa ja rahvaga, kust ta pärit oli. See päritolu surus teda mõnikord ka maadligi ja ilma selleta oleks ta kindlasti tõusnud veelgi kõrgemale. Kuid siis poleks ta enam olnud Köler-Wiliandi.
JAANIKA KRESSA
