Jõgeval korraldatud loodusõhtute sari lõppes möödunud nädalal Luual peetud väliseminariga, kus metsanduskooli õpetaja ja koolitusspetsialist Evelin Saarva rääkis tänavusteks aasta puudeks valitud kukerpuust ja kikkapuust, mida peetakse nimedele vaatamata rohkem põõsasteks.
Evelin Saarva sõnul kasutatakse eesti keeles puu-lõpulist nime mitme siin kasvava põõsa puhul. “Kukerpuu ja kikkapuu kõrval on ju näiteks põõsad ka mullu aasta puu nimetust kandnud paakspuu ja türnpuu,” lausus Saarva. “Võime ju kasutada ka sõnu tammepuu, vahtrapuu ja pärnapuu, aga puude nimedena kasutame siiski rohkem tamme, vahtrat ja pärna ning puud sinna otsa ei ütle. Aga need, kes tegelikult on põõsad, on justkui enda õigustamiseks oma nimesse võtnud sõna “puu”.”
Viljade mahlast saab barbarissi kommi
Harilik kukerpuu (Berberis vulgaris) on tavaliselt ühe kuni kolme meetri kõrgune mitmeaastane heitlehine põõsaliik, mille ladinakeelne nimi viitab seosele Eestiski laialt tuntud köhaleevendava lutsukommiga “Barbariss”. “Neid komme tehaksegi kukerpuu viljadest saadavast mahlast ja keedisest,” kinnitas Saarva.
“Kukerpuu marjad on söödavad, neist tehtud mahl on aga tegelikult üsna hapu. Ma ise ei ole seda küll proovinud, aga õpetuse kohaselt saab kukerpuu mahla teha nii: liiter marju tuleb panna keema umbes liitri veega, pooletunnise keetmise järel tuleb jätta ta kaane alla podisema ning siis kurnata läbi tiheda riide või marli. Kurnamisel ei tohi aga marju pigistada, sest kukerpuu seemned pidid andma mahlale mõrkja maitse. Tulemuseks on hästi selge punane mahl, millele tuleb lisada natuke suhkrut, sest ta on hästi hapu. Kukerpuu mahla soovitatakse lisada mahedamatele ja magusamatele mahladele, et neile natuke hapukamat maitset juurde anda. Kukerpuu mahl pidi ka hästi tarretuma – kui panna mahla sisse suhkrut, tekib želee, millega saab kaunistada magustoite ja torte.”
Söödavad on ka hariliku kukerpuu lehed. “Seda küll vaid kevadel, enne kukerpuu õitsemist,” ütles Evelin Saarva. “Kui lehed hakkavad pungast tärkama, siis on nad hapu maitsega nagu habuoblikad. Neid võib täiesti julgelt süüa ja mitte midagi paha ei juhtu. Noori kukerpuu lehti on kasutatud ka toidu valmistamiseks, aga niipea kui taim on alustanud õitsemist, hakkavad lehed puituma ning näiteks praegusel aastaajal on nad sellised nahkjad, et käiksid vaid suus ringi ning alla ei läheks,” naeris Evelin Saarva.
Samas rõhutas ta, et söödavad on siiski vaid hariliku kukerpuu marjad ja lehed. “Eestisse sisse toodud ja aedades kasvatatava Thunbergi kukerpuu vilju ja lehti süüa ei tohi, need on mürgised,” märkis ta.
Marjade korjamist takistavad astlad
Kukerpuu marju korjates tuleb vältida seda põõsast kaitsvaid astlaid. “Kukerpuu vanematel okstel on kolmeharulised astlad,” ütles Saarva. “Üheks seletuseks on, et nende abil kaitseb taim ennast lehti ja võrseid söövate loomade eest, samas aitavad kitsad lehed või astlad tal tänu väiksemale aurumisele ka vett endas hoida, see aga võimaldab kuivemas kohas paremini kasvada.”
Evelin Saarva sõnul on kukerpuu õite lõhn ebameeldiv, õis ise on aga huvitav. “Kukerpuu õitsemise ajal olen mõelnud, et seda taime ma enda akna alla küll ei tahaks,” muigas ta. “Õite lõhn sarnaneb mitmeks päevaks köögilauale unustatud keedetud munakollase lõhnaga. Kukerpuu õied on päris kenad kollased. Õie avanedes on õie põhjast alguse saavad tolmukad keeranud ennast vastu emakat. Kui nüüd mõni putukas ronib õie sisse, viskab õis need kõverad tolmukaniidid püsti ning õietolmuterad tabavad putukat ja jäävad tema külge, levides nii teise õide.”
Kollane on ka kukerpuu puit. “Tänu sellele arvas vanarahvas, et see aitab sapihaiguste vastu,” lausus Saarva. “Tänapäevane meditsiin tõesti tunnistab, et kukerpuul on sapijuhade põletiku ja sapikivide puhul leevendav toime. Oktoobrikuus tuleb kukerpuude juured välja kaevata, muld maha kloppida ning kuivatada. Vees ei tohi neid aga pesta, sest juurtes sisalduv berberiin lahustub seal. Kuivatatud juurte vesileotist võib teena juua, samas on see küllaltki tugeva kontsentratsiooniga ning tark on arstilt enne nõu küsida, kui suur lõik vette panna. Ärge omal käel kindlasti katsetage!” hoiatas metsanduskooli õpetaja.
Eestis kasvab harilik kukerpuu enamasti Lääne- ja Põhja-Eestis, Ida-Eesti metsades teda ei leidu. “Kukerpuu kasvab paealadel, karbonaatmuldadel. Lääne- ja Põhja-Eesti loometsades kõndides võib teda puude all põõsarindes üsna tihti kohata,” lausus Evelin Saarva
Teise tänavuse aasta puu, hariliku kikkapuu kõige ilusam aeg inimsilmale on just praegu. “Kikkapuu punased viljad ongi just need, mille tõttu me seda taime tähele paneme, ilusaks peame ning tahame teda oma aeda või parki istutada,” lausus õpetaja.
Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) on kolme kuni kuue meetri kõrgune mitmeaastane heitlehine põõsas või madal puu.
“Eestis on harilik kikkapuu looduslik liik, mis on levinud Lõuna-Eestis ja mille tüüpilised kasvukohad on Koiva jõe ääres,” märkis Saarva. “Kikkapuu ei ole siiski väga laialt levinud ning seetõttu on ta kaitse all. Kolmanda kategooria kaitsealuse liigina ei tohi me teda loodusest välja kaevata, samuti ei tohi tema oksi murda ja kahjustada.”
Erinevalt kukerpuust ei ole kikkapuu viljad ja lehed söödavad. “Kikkapuu ei kõlba söögiks ja ravimtaimeks, sest tema seemned on mürgised ning ka lehti ei sööda. See taim sobib vaid iluaiandusse.”
Ühe kasuliku otstarbe on inimesed kikkapuule ajaloos siiski leidnud. “Seitsekümmend-kaheksakümmend aastat tagasi kasvatati teda istandustes ning kasutati tööstuslikult, sest kikkapuu juured sisaldavad kautšukisarnast ainet, mida nimetatakse gutapertšiks,” rääkis Saarva.
Aasta puu valimise idee algatas professor Viktor Masing (1925-2001) ning esimeseks aasta puuks valiti 1996. aastal kadakas. Järgnenud aastatel on selle au osaliseks saanud kuusk, tamm, kask, pihlakas, mänd, pärn, vaher, lepp, haab, paju, saar, jugapuu, sarapuu, toomingas, jalakas, õunapuu, lodjapuu ning möödunud aastal paakspuu ja türnpuu. Järgmisel aastal valitakse ajakirja Eesti Loodus eestvedamisel juba kahekümnes aasta puu.
MATI ALEV
