Loodetavasti mäletavad praegused vanavanemad seda luuletust, mis omaaegses koolilugemikus umbes oktoobris ette tuli, et sügis ikka kestab veel, laiad lombid laste teel. Udu ujub üle maa, liugu lasta veel ei saa.
Teadagi tundub tagantjärele, et aastakümnete eest pidasid aastaajad normaalpiiridest paremini kinni, aga tänavust sügist iseloomustavad need värsiread igatahes ülitabavalt. Kui meil mõne kauakestva nähtuse kohta on kombeks öelda, et see on pikk nagu pühade vahe, siis tänavune sügis ületas sellegi mõõdupuu.
Juba lõikuskuu teisest poolest jäid ilmad sellisteks… keskpärasteks. Polnud õiget külma ega ka sooja, see-eest sadas ja seenetas, et vähe polnud.
Põhja-Läti vesi Lõuna-Eestis
Lätimaalt, kus põllumehed juba augustis eriolukorraga silmitsi seisid, jõudis liigvesi üsna kärmelt ka Lõuna-Eestisse. Kuuluvad ju Vaidava, Vaidva, Mustjõgi ja Koiva ehk Gauja jõgi kõik ühte kampa: kui Läti põhjaosas vett üleliia, ei jää Lõuna-Eestigi kuivale.
Jõelammid meenutasid järvi, karjakasvatajad pidid oma sõralised sealt kõrgematele küngastele evakueerima. Esimesi päevi koolis käivad lapsed leidsid siit-sealt maanteeäärtest uppunud metskitsekesi.
Õhk oli lausvihmaski üsna soe. Kui päike pilvedest läbi murdis, meenutas meie põhjamaine kliima pigem troopilist. Seened tundsid end selles keskkonnas muidugi ülihästi ja etteruttavalt olgu öeldud, et veel novembriski leidis metsas hulkuja sealt kevadkogritsaid. Aga paraku paljunevad nii tihedas õhuniiskuses usinalt ka sedasorti seened, kes majadesse kolida armastavad. See on sada korda hullem mure kui hiirte-rottide invasioon.
Sügisene pööripäev tõi suvesoojuse
Tänavu juhtus tõesti nii, et kalendrisügisega koos saabusid päikselised ilmad. Keskpäeval näitas kraadiklaas 20 ja enam plusspügalat ja vahepeal katkenud suplushooaeg võis sujuvalt jätkuda. Järves sulistajal tekkis teinekord lausa võõramaine tunne, kui päike helesinises taevas säras ning kollased lehed suvesoojuses tasapisi puudelt alla liuglesid. Floksid ja mitut seltsi astridki nautisid täiel rinnal ja pikalt oma õitseaega.
Praegu võime nentida, et rahvatarkus peabki antud juhul paika: nagu pööripäev, nii alanud aastaaeg. Vihma sadas küll ülemäära, öökülmad külastasid meid aga harva.
Oktoober tõi jahedad tuuled ja kõleda udu. Kui tuli ette mõni selge ja helge päev ja kui see nädalavahetusele sattus, püüdsid peenraomanikud päästa, mis päästa annab. Songiti nätsket mulda, tehti kütist ja grillituldki. Nädalaks näitas end lumi. Viinakuu keskpaigaks oli selge, et põllumeeste mured-hirmud olid õigustatud – ilmataat ei lasknudki kogu saaki salvedesse toimetada. Palju teravilja jäi põllurammuks, kohati tuli kartulivagusidki sadade kaupa maha kanda.
Aga kui sombu ja pimeduse sisse mõni helevalge päev sattus, helenesid ka mornid ilmed ja tuletati üksteisele meelde, et pole viga, juba kahe kuu pärast hakkab päev jälle pikemaks minema.
“Õues kuulda tormi kaugeid nuukseid…”
Aitäh Maian Kärmasele, kes Norrast laenatud viisile nii kaunid ja sisukad sõnad kirjutas, ja olgu terve Jaan Elgula, kes “Novembri” oma repertuaari võttis. Vaat, just täpselt meie hingedekuu: “… on päevalgi hall, magab pilv madalal…”
Hing ihkas kahutanud hommikuid, kirkaid päikesetunde ja erepunaseid loojanguid. Päris ilma just ei jäänud, aga siiski napilt, väga napilt tuli neid ette. Rohkem oli novembris päevi, kus lambivalguseta tundigi läbi ei saanud.
“Õues kuulda tormi kaugeid nuukseid…” laulab Elgula.
Tõsi, sünoptikud lubasid meile vähemalt korra nädalas koos lumeseguse vihmaga ka tormini paisuvat tuult, kuid õnneks ei pidanud need ennustused vähemalt sisemaal paika, suured rajud läksid enamasti kaugemalt mööda.
Enne kadripäeva langes maha lumekirme ja öine kerge külm kattis puud romantilise härmaga. Üpris talve nägu! Kui veel hapukapsadki sel hooajal esimest korda podisema said pandud, tekkis selline hubane ja tubane tunne… Aga et mitte kütta üles lootust valgetele jõuludele, sulatas ilmataat selle ilu juba enne kadripäeva.
Novembri viimastel päevadel sai maa taas valge vaiba, mõnes paigas üsna kopsaka, kuid vesine, väga vesine on see kraam. Maapõu on aga paraku nii vett täis, et lisa sinna enam eriti ei mahu. Kaubanduses on populaarseimad jalanõud kummikud, botikud ja kalossid.
Talvelinnud, kel vahepeal ilmselt kusagil mujal tähtsamaid toimetusi oli, ilmusid uuesti lagedale ja alustasid andresepäeval akna taga protestisäutsu. Et kas lõpuks heisatakse see söögimaja rõdule harjunud kohale või peab jälle akna vahelt tihendusvahtu välja kolkima hakkama, et mühaklikud kahejalgsed kalendrit vaadata märkaksid. Mis see siis olgu, päkapikud varsti platsis, aga linnukesi ei kostita keegi. Olgu pealegi ilm kuude kaupa enam-vähem ühetaoliselt leige, seltskonna mõttes võiks ikka sihvkahooaja ka avada.
Aga mine tea, ehk sõuabki tasapisi kohale ka valge ja karge talv…?
KAIE NÕLVAK
