Hiljuti omistati Pajusi külaseltsi eestvedajale Jüri Siirmäele tänavune Jõgevamaa sädeinimese tiitel. Mees loodab, et ükskord saabuvad ka maainimeste jaoks paremad ajad.
Oma tagasihoidlikkuses märkis Jüri, et küllap on aktiivsed inimesed natuke väsinud oma tublisid kaasvõitlejaid mitmesugustele tiitlitele kandideerima esitamast ja nii see tunnustus talle osaks saigi. Samas on tal väga hea meel, et tema tegevust nii pikaaegse külaseltsis kaasalöömise tulemusena on märgatud.
Mees loodab, et ühel heal päeval saab valmis kergtee Pajusi ja Põltsamaa linna ning Aidu ja Siimusti vahel. Ta unistab, et esimeses etapis võiks kergtee ühendada Pisisaare ja Pajusi küla ning see teelõik võiks ka valgustatud olla. “Maal ei saa objekte rahastades lähtuda ainult inimeste arvust, sest nii poleks paljusid plaane üldse võimalik ellu viia. Praegu peab maal elamiseks jõukas inimene olema.”
Lahke perenaine pakkus peavarju
Ilmavalgust nägi Jüri Siirmäe 1956. aastal kodumaast kaugel, Siberis Tomski oblasti Podgornoje külas. Õnneks jõudis nende pere juba kolme aasta pärast Eestisse. 1959. aasta novembris asuti elama Jõgeva lähistele Mutsu käändu. Siberis olnud inimeste peale tollal hea pilguga ei vaadatud ja nii tuli perel kusagil vaiksemas paigas endale elupaik leida. Alguses elati koos lahke perenaise Hilda Mutsu majas, kus oli ainult tuba ja köök. Jüri elas koos vanematega köögis. Perenaise kaitseliitlasest mehe saatus oli samasugune nagu Siirmäe perel ja seetõttu võttis naine nad enda juurde elama, sest tal polnud enam midagi kaotada. Lapsi tal ei olnud. Jüri õed olid selleks ajaks juba oma elu peale läinud. Pere teekond külmale maale oli alanud 1941. aasta juunis Jõgeva raudteejaamast.
Oma lapsepõlvest mäletab Jüri, et mängis sõpradega samu mänge nagu tollased lapsed ikka. Tema mängukaaslasteks olid läheduses elanud perede lapsed, keda oli kokku kümmekond. Lasteaias Jüri ei käinud, sest tema ema oli kodune. Isal õnnestus Jõgeva teedevalitsusse ehitustööliseks saada. Jalgratast Jüril ei olnud ja tema sai rattaga sõitma minna alles siis, kui isa töölt koju tuli. Jürile on sellest ajast meelde jäänud, kuidas sai kaasa sõita puidust kabiinidega SIZ- ja MAZ-autodes, kui Mustvee maantee ümberehitamisel Siimusti karjäärist kruusa veeti.
Läks praktika asemel suvel tööle
Jüri Siirmäe sõnul oli tal kooliajal isegi üks „kaks” tunnistusel. See juhtus nii, et suvevaheajal pidid nad kooli juures praktikatunde tegemas käima. Kuid Jüri läks hoopis koos sõpradega Jõgeva näidissovhoosi Ellakvere osakonda tööle. Sovhoosi direktor esitas küll koolile taotluse, et poisid suvisest koolipraktikast vabastataks, kuid seda ei tehtud. Poiste praktika loeti mittesooritatuks ja seetõttu sai Jüri uue õppeaasta esimese veerandi korralikkuse hindeks „kahe”.
Poisid käitusid õpetajaga ka väljakutsuvalt, kui läksid novembris tema jutule palvega aiatöö tagantjärele ära teha. Nii valati muidugi vaid õli tulle.
Keskkooli lõpetamise järel oli Jüril kaks valikut – põllumajandus või kehakultuur. Tõuke põllumajandust edasi õppima minna andis talle suvevaheaegadel Jõgeva näidissovhoosi Ellakvere osakonnas töötamine. Nii ta oma dokumendid 1975. aasta suvel Eesti põllumajandusakadeemia (tollase EPA) agronoomiateaduskonda viiski.
Spordiga tegelemises oli talle oluliseks motiveerijaks EPA õppejõud Paul Kuldkepp. Ilma tema innustamiseta poleks Jüri ka mitut Tartu suusamaratoni läbi sõitnud.
Haigestunud meest peeti simulandiks
Jüri leidis pärast EPA lõpetamist töökoha Pajusi kolhoosis, talle anti kahetoaline korter. Korteri sisustamisega oli aga probleeme, sest poest polnud ju tollel ajal võimalik isegi tooli osta. Ka vanematel polnud pojale mööblit anda.
Paraku juhtus temaga täbar lugu, sest tööle asumise ajal haigestus ta kollatõppe. Just sellel ajal ootas teda ees armeeteenistus. Paljud arvasid, et tegemist on simulandiga, kes armeeteenistusest kõrvale hoiab. 1979. aasta juunis asus ta tööle Pajusi kolhoosi, armeeteenistusse sai minna alles järgmise aasta kevadel.
Kohaliku sõjakomissariaadi töötaja arvas endiselt, et tegemist on simulandiga ja seetõttu saadeti ta kaugel Siberis asuvasse Tšitaasse pooleks aastaks seersantide kooli. Sealt edasi sattus Jüri Mongooliasse, kus tal ülejäänud teenistus mööda tuli saata. Mehe sõnul oli see vilets aeg, sest teha polnud seal midagi ja ta võttis 16 kilo kaalus juurde.
Selle väeosa ülesanne oli tollal kardetud hiinlasi 24 tunni vältel tagasi tõrjuda. Reaalset suutlikkust selleks väeosal aga ei olnud. Jüri meenutas humoorikalt, kuidas ta koos Jõgevalt pärit noormehega paki küpsiste ning pooleliitrise kirsikompotiga oma 25. sünnipäeva tähistas. Sõjaväes tuli üks kirgiisist ajateenija talle töökohta soovitama. Lõunavabariigist pärit mees soovitas tal pärast sõjaväeteenistust tööle minna… Pajusi kolhoosi! Nii kuulsaks oli siis juba kodumajand saanud, sest esimehe Peeter Merilaineni haare ulatus koduvabariigi piiridest kaugele.
Tänu ühele ukrainlasest roodukomandörile, sai Jüri varakult koju, ehkki neil oleks tulnud veel läbi teha 45-päevased ohvitseride kursused. Tal õnnestus Kiievisse sõita erilendu teenindanud lennukiga, mis tõi väeossa kohale noored ajateenijad. Koju tagasi jõudnud, läks Jüri end sõjakomissariaadis arvele võtma. Seal imestati, kuidas ta nii ruttu ajateenistusest tagasi sai ja miks ta ohvitseride kursustel ei osale.
Leidis sõjaväest naastes Pajusis elukaaslase
Kui Jüri Pajusi kolhoosi tööle oli asunud, tutvus ta seal oma tulevase elukaaslase Vaikega, kes töötas kolhoosis raamatupidajana. Vaikel oli küll varem oma pere olnud ja tal oli kaks poega, kuid ta oli saatuse tahtel varakult üksikuks jäänud. Jüri ja Vaike elasid Pajusi kolhoosi keskasulas Pisisaares samas majas, ehkki erinevates trepikodades ja nii naabrite teed ristusidki.
Jüri ütles, et pereelus on ta astunud oma isa jälgedes, sest ka tema isal oli eelmise elukaaslasega kaks tütart. Jüri ja Vaike perre sündis 1985. aastal tütar Mariliis, kes on lõpetanud Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži ja töötab praegu Läänemaal Risti põhikoolis klassiõpetajana.
Pajusi kolhoosis töötades sai Jüri proovida nii erinevate taimekasvatusvaldkondade juhtimist kui ka peaagronoomi ametit. Kõige paremini sobis talle siiski osakonnajuhataja amet. Tema juhtida oli kolhoosi Pajusi osakond. Igapäevase töö kõrval tegeles Jüri jätkuvalt spordiga. Igal nädal käis ta õhtuti kord Adavere koolis, kord Põltsamaa EPT spordihoones trennis.
Noore mehe peas küpses mõte ehitada oma maja. Maja asukoha leidis ta paljude kolhoosi territooriumil tehtud ringsõitude käigus. Aastal 1984 läkski ehitus käima.
Maja vundamendi montaaži aitasid teha tollal Pajusi kolhoosis tööl olnud Ukrainast pärit ehitusmehed. Kõige problemaatilisem oli maja ehitamise juures muidugi tõsiasi, et tollal polnud ehitusmaterjale saada. Näiteks korstna ehitamiseks sai ta osta ainult 300 kivi. Palke õnnetus saada Erich Valksaare ja kolhoosi metsniku Juhan Tigase abiga.
Jüri kohtus Pajusis tööl olles ehitusmehena tegutsenud Vello Sõbraga ja kutsus selle tubli töömehe endale appi treppi tegema. Läks aga nii, et see mees ehitaski lõpuks maja valmis. Just tänu Vello Sõbrale õnnestus Siirmäe perel 1999. aasta jõuluks oma majja sisse kolida.
Kolhooside lagunemise järel moodustasid kolm ettevõtlikku inimest, nende seas Jüri Siirmäe, Pajusi osakonna baasil aktsiaseltsi. See muutis Jüri elu oluliselt, sest kui ta varem tegeles taimekasvatusega, siis nüüd tuli tal varustajaks hakata ning aidata lahendada ka loomakasvatuse probleeme. Jüri sõnul oli see küll huvitav ja omamoodi põnev periood tema elus, kuid samas äärmiselt pingeline. Ühel hetkel tundis ta, et tööpinge on liialt koormavaks muutunud ja mured ning probleemid, mida pidevalt lahendada tuli, viisid öösiti une. . Aastal 2006 avanes tal ootamatult võimalus kandideerida põllumajandusameti Jõgeva keskusse taimekaitseinspektori ametikohale. Jüri sõnul leidis ta oma uuest töökohast eest toreda kollektiivi. Uus amet oli ühtpidi loomulikuks jätkuks tema eelnevale tööle, ent natuke keeruline selles mõttes, et tal tuleb nüüd käia inspekteerimas oma endisi kolleege.
Külaseltsi juhtimine usaldati noorele mehele
Aktiivse inimesena ei saanud Jüri Pajusi külaelust kõrvale jääda. Sealse rahva tegi kurvaks soiku jäänud külaelu ja kõik ümberringi tundus kuidagi väga nukrana. Lembit Paal oli see, kes Pajusi küla aktiivsed inimesed enda juurde kontorisse kokku kutsus. 1990. aastate lõpus pani Pajusi külaseltsile aluse kaheksa inimest, nende seas Jüri Siirmäe. Mehe sõnul oli ta siis nii tagasihoidlik, et lasi ennast teistel seltsi liikmetel “pehmeks” rääkida ja võttis külaseltsi esimehe ameti enda kanda.
Jüri eestvedamisel asuti Pajusi rahvamajas, kus vahepeal täielik vaikelu oli valitsenud, pidusid korraldama. Kohe võeti käsile ka mõisapargi korrastamine, hiljem rannaala rajamine ja külamaja ehitamine, kus Jüri kõikjal aktiivselt kaasa on löönud. Ta on enda sõnul väga tänulik Pajusi valla abile kõigi külaseltsi ettevõtmiste teoks saamisel, sest ilma selleta poleks nad midagi suutnud ära teha. Külaseltsi juhina ootab Jüri juba pikisilmi EL uue rahastusperioodi summade avanemist, et saaks hakata projekte kirjutama.
Isiklikus elus on Jürile oluline, et elukaaslane temasse kui aktiivse eluviisiga inimesse jätkuvalt mõistvalt suhtub, sest tal tuleb ka pärast tööd sageli kodunt ära olla. Jüri hindab elukaaslast kui head koduhaldjat, sest just tänu Vaike tehtud tööle ja nähtud vaevale pälvis nende kodu 2009. aastal kauni kodu tiitli ning neid kutsuti vabariigi presidendi vastuvõtule. Samuti loodab ta, et tütar Mariliis, kes on ennast sidunud Pajusi külaseltsiga ja on selle liige, põhiametit ja ühiskondlikku tööd ühendades vastu peaks. Mariliis lööb kaasa ka Läänemaa Risti külaseltsi tegemistes. Samuti loodab Jüri sellele, et ta põhitöö ja ühiskondliku tegevuse kõrval kodu korras jõuab hoida ning et kõigevägevam selleks veel hästi palju tegusaid päevi kingib.
Jüri Siirmäe elukäik
*Sündis 1956. aastal Siberis Tomski oblastis Podgornoje külas
*1959 kolis pere Eestisse
*Kooliteed alustas 1964. aastal Jõgeva keskkoolis
*Alates neljandast klassist hakkas õppima Mustvee maanteel asunud koolis
*Koolipoisina huvitas teda sport, ta osales pallimängudes
*Parim sportlik saavutus oli vabariikliku krossijooksu 5. või 6. koht
*Maakonnas võis teda krossijooksus igaveseks teiseks pidada
*Teda huvitas ka kodulooring ning
keskkooli ajal kirjandus
*1975. aastal lõpetas Jõgeva keskkooli
*Sama aasta sügisest EPA agronoomiateaduskonna tudeng
*1979. aasta juunis asus tööle Pajusi kolhoosi
*1980. aasta kevadel läks armeesse aega teenima
*Tuli tagasi Pajusi kolhoosi, oli osakonnajuhataja ja peaagronoom
*Jätkas Pajusi ABFis
*2007. aastast põllumajandusameti Jõgeva keskuse taimekaitseinspektor
*Pajusi külaseltsi eesotsas selle asutamisest alates
Aili Soolepp, Pajusi külaseltsi juhatuse liige
Tunnen Jüri Siirmäed pikka aega ja võin öelda, et inimesena on Jüri väga tähelepanelik. Ta hoolib tõesti kõigest, mis tema ümber toimub, ja kõigist, kellega suhtleb. Pajusi külaseltsi juhina on tema ikkagi kõigi seltsi ettevõtmiste ja tegemiste hing ning eestvedaja. Jüri julgeb oma mõtted välja öelda. Vahel ta küll ütleb, et ega tema kõike ei tee, vaid teevad hoopis teised seltsi liikmed. Juhi roll polegi kõike ise teha, vaid juhi ülesanne ning oskus on teisi inimesi oma positiivse eeskujuga innustada. Jüri puhul on tähelepanuväärne, et ta hoolitseb väga oma pere eest. Kuigi ta on ühiskondlikult aktiivne, on pere tema jaoks kõige tähtsamal kohal. Jüri hindab ja austab väga oma elukaaslast ja tütart. Ma olen kindel, et kui Jüri on tubli ning kohusetundlik ühiskondlike ülesannete täitmisel ning oma kodus, siis on ta tubli ja toimekas ka oma põhitööl.
i
TOOMAS REINPÕLD
