Seekord algas kevad juba veebruaris ja on vastavalt sellele, kuidas ilmataat soojakraade jagab, vahelduva eduga kiirustanud ja pidurit vajutanud. Pungad on viimse piirini paisunud, pajuurvad tuulevarjulistes heinamaasoppides juba õitest kollased ja kaskedel on plaan peagi mahlakraanid sulgeda.
“Enne lõpeb põrgus tuli kui aias töö,” on nentinud üks elutark mullatuhnija ja taimelemb. Kel vähegi platsi, kus juba pärast lume minekut askeldada, mullust kulu ja leheprahti rookida, puu- ja põõsaoksi lõigata või muttide talvist künnimaad tasandada, hääletab selle avalduse kahel käel tõeks.
Siiski oleks päris- või suvekodus rassijal tark korraks selga sirutada, tööriistakuurist vajalikud abivahendid tuua ja kask mahla tilkuma panna. Sel nädalal, tõsi küll, on selleks üsna viimane aeg, aga kui rõõmsad nired lippama hakkavad, siis on varsti põhjust vähemalt aeg-ajalt ämbri juures kruus täita, turi juues vastu lahket joogiandjat toetada, õige ehk ülemine ots päikese poole pöörata ja linnulaulu kuulata. Selline mõnus hingetõmme tuleb endale lihtsalt võimaldada, sest teadagi, enne lõpeb põrgus…
Vahtralt aukartusega, kaselt julgemalt
Vahtralt ja kaselt oleme ikka kevaditi mahlamatti võtnud, kusjuures neist esimesena nimetatu vastu on eestlase aukartus suurem. Vahtra kallale naljalt oherdi ja renniga ei minda, või
kui, siis tõeliselt jämedale puule ja kõige rohkem päevaks-paariks. Vahtral murtakse enamasti vaid sõrmejämedune oks pudelisse tilkuma. Selle magusa puu and on selleks hooajaks juba tüki aja eest ammendunud, kasemahla kogutakse aga mõnes peres sadade liitrite kaupa ja säilitatakse küll hapendatult, küll kuumutatult või külmutatult.
Kui aastate eest hapendati mahla eelkõige heinaaja janukustutajaks, siis viimasel ajal on see trendikas tervisejook. Mine tea, mil määral peab vett uskumus, et kasemahl kümneid, ehk lausa sadu ihuhädasid leevendab, aga … kui usud, siis on, ütleb Põrgupõhja Jürka suu läbi meie klassik Tammsaare.
Kuidas hapendada?
Kasemahla klassikalise ja ammu äraproovitud säilitamise ehk hapendamisega on natuke veider lugu. Kui võruke sellest protsessist rääkima hakkab, siis alustab ikka keegi, kes mõnelt muult kombealalt pärit, selles kontekstis juttu rosinatest või koguni leivatükkidest.
On üldteada, et maitse üle ei vaielda, vaid tungival vajadusel hoopis kakeldakse, ja igal talul on oma taar, kuid lõunaeestlane ei poeta puhta mahla sisse mitte ühtki võõrkeha, äärmisel juhul hoiab seal mõne päeva apelsinikoort, lootes joogile eksootilisemat lõhna saada. Olgu omade vahel öeldud, et tegelikult pole sedagi tarvis. Kasemahl, mis üsna maitsetu tundub, sisaldab tegelikult piisavalt suhkrut, et kõrvalise abita käärima minna. Kui mahl nõus juba üsna sogane ja hapu, tuleks see soojast ruumist jahedamasse, näiteks keldrisse pagendada, kusjuures enne võiks selle keeratavate korkidega pudelitesse või hea kaanega purkidesse villida. Peagi saab sogasest joogist selge ja tulihapu. Kellele nii terav kraam kõhusõbralik ei tundu, võib juues suhkrut lisada. Ja kröömike soodat paneb keelekaste mõnusalt kihisema ilma igasuguste kunstmullideta.
Olgu imeravitoimega kuidas iganes, aga ilmselt pole vitamiinirikkamat ja puhtamat jooki. Kiirustage, janused – kaseurvad on juba pikad ja kohevad, kaugel need hiirekõrvadki!
i
KAIE NÕLVAK
