5. märtsil möödub 130 aastat Vabadussõja sangari, Eesti esimese sõjaministri kindral Andres Larka sünnist. 75 aastat tagasi andis eesti rahvas presidendivalimistel Larkale rohkem toetushääli kui ülejäänud kolmele kandidaadile kokku.
Andres Larka sündis 5. märtsil 1879 Pilistveres. Pärast Põltsamaa Aleksandrikooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Vilno sõjakoolis, võttis osa Vene-Jaapani sõjast. 1909. aastal astus ta Nikolai sõjaväeakadeemiasse Peterburis, mille lõpetas 1912. aastal I järgu diplomiga. Maailmasõja puhkemisel määrati ta 40. jalaväediviisi vanemadjutandiks. Diviisi staabis teenides võttis ta osa lahinguist 1914/15, 1916. aastal määrati ta 5. Siberi korpuse staapi ja ülendati kolonel-leitnandiks. Jaanuarist märtsini 1918 oli ta Eesti suurtükiväebrigaadi formeerija ja ülem Haapsalus.
Andres Larka oli Eesti Ajutise Valitsuse esimene sõjaminister 24. veebruarist kuni novembrini 1918, seejärel peastaabi ülem. 28. novembril alanud Punaarmee pealetungi ajal koordineeris ta sõjategevust Narva rindel. Larka oli üks esimesi, kes pöördus abipalvega inglaste poole. Inglaste laevad saabusid Tallinna reidile 12. detsembril 1918. Andres Larka oli üks Kaitseliidu loojatest. Vabadussõja eel, 26. novembril 1918 sai Larkast Peastaabi ülem. Veebruarist 1919 kuni jaanuarini 1925 oli ta sõjaministri abi, ühtlasi veebruarist oktoobrini 1919 tagavaravägede ülem ja sõjaväeringkonna ülem 1919. aasta oktoobrist 1920. aasta märtsini. Tallinna garnisoni ülem oli ta 1919. aasta maist kuni märtsini 1920 ning Sõjanõukogu liige 1919. aasta oktoobrist jaanuarini 1925. Siis arvati ta tervislikel põhjustel erru.
Toetushääled sünnipäevakingiks
1928. aasta suvel ühines kindral Larka vabadussõjalaste liikumisega. Ta oli jaanuarist 1930 kuni augustini 1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse esimees oktoobrist 1933 kuni märtsini 1934, mil organisatsioon keelustati.
Vabadussõjalaste häälekandjast Võitlus, mis ilmus aastatel 1931-1934 ja mille digitaliseeritud koopiad on kõigile kättesaadavad nii raamatukogudes kui internetis, võib lugeda, et vabadussõjalaste liikumine oli rahva hulgas ülipopulaarne.
18. märtsil 1933 kirjutasid kindralmajor A. Larka, kolonel A. Seiman ja A. Sirk Vabadussõjalaste Keskliidu nimel Võitluses: “Vale ja laim ei kohuta meid tagasi võitluses eesti rahvuse parema tuleviku eest, vale ja laimuga ei suruta maha vabadussõjalaste liikumist.”
Laimukampaaniat vabadussõjalaste vastu organiseerisid sotsialistid, kes oma punatundi oodates ei jätnud muu hulgas kasutamata ka võimalust vabadussõjalasteks maskeeruda ja nii vastasele varju heites lihtsalt ringi laamendasid.
“Meie teame, et vabadussõjalaste liikumist tahetakse hävitada sellepärast, et see liikumine julgelt ja ennastsalgavalt on asunud erakondliku korruptsioonivõimu ja sahkerduste hävitamisele, et see liikumine kategooriliselt on astunud välja punaste mürgituste vastu,” kirjutasid Võitluses vabadussõjalaste liidrid.
14.-17. oktoobrini 1933 toimunud rahvahääletusel sai vabadussõjalaste põhiseaduse kava 72 protsenti kõigist häältest ehk üle 56 protsendi kogu riigi hääleõiguslikest kodanikest olid selle poolt. Järgnevatel kuudel toimunud omavalitsuste valimistel tulid vabadussõjalaste kandidaadid suurelt esikohtadele ja saavutasid mitmes linnas ja maakonnas volikogus enamuse. Tartus asus ametisse uus vabadussõjalaste linnapea. Oli selgumas, et endised erakondlikud ja tulunduslikud tegelased võivad jääda oma senistest positsioonidest kõrvale ja see tekitas toompealistes hirmu.
Läti Vabariigi suursaadik Eestis Roberts Liepins kirjutas muu hulgas Riiga, et ülitugev start Larkale häälte kogumises anti just tema 55. sünnipäeval 5. märtsil.
“Vabadusvõitlejate juhtkond otsustas teha talle kingituse – korjata kõik vajalikud allkirjad ühekorraga. See õnnestuski, kuid selle eest suleti organisatsioon,” tõdes Liepins.
Andres Larka sai juba esimesel päeval vajalikud 10 000 allkirja, kui teistele kandidaatidele oli sel hetkel antud vaid paarsada toetusallkirja.
Ajalehe Võitlus 1934. aasta 8. märtsi numbrist lk. 7 võib lugeda, et Andres Larka 55. sünnipäeva puhul korraldas EVL Jõgeva osakond poolt oma liikmeskonnale ja kutsutud külalistele vaikselt ühise teelaua. Lauakõnedes toonitati, et kindral A. Larka kui riigivanema kandidaat on ainuke mees, kes suudab riigi juhtimise tööga toime tulla.
Samasuguseid koosviibimisi korraldasid vabadussõjalased üle Eestimaa. 12. märtsil, mil Riigivanema kandidaatide ülesseadmiseks oli Larkale antud 52 436, Laidonerile 18 220, Pätsile 8969 ja sotsialistide kandidaadile Reile 2786 toetusallkirja, (kampaania lõpuks oli Larkal 64 658 häält, Laidoneril 38 493, Pätsil 18 577 ja Reil 5071 häält) kuulutasid Päts ja Laidoner riigis välja “kaitseseisukorra”. Suleti vabadussõjalaste organisatsioonid ja vahistati umbes 400 juhtivat tegelast üle riigi.
Vabadussõjalastest vaikitakse siiamaani
Vabadussõjalaste organisatsiooni esitatud valimisnimekirjad, samuti nende nimekirjade alusel saadud mandaadid kohalikes omavalitsustes, tühistati. Samal ajal toimus puhastus armees, Kaitseliidus ja ametnikkonnas. Suurem osa ohvitsere saadeti pensionile või viidi üle vähetähtsale tööle.
Suured muudatused viidi sisse Kaitseliidus, kus mõnedes üksustes oli koguni 60 protsenti vabadussõjalaste toetajaid. Aktiivsemad neist visati organisatsioonist välja ja see arv oli väga suur. Vabadussõjalasi ja nende pereliikmeid vallandati massiliselt töökohtadelt.
Andres Larka kui presidendikandidaat jäi esialgu vabadusse. Kindral jõudis Patarei vanglasse alles 1935. aasta lõpus. Tollast atmosfääri kirjeldab Kaarel Robert Pusta oma raamatus “Kirjad kinnisest majast”.
Möödunud aastal ekraanile jõudnud Lauri Vahtre teleseriaal “Tuulepealne maa” on esimene katse tollast olukorda pisutki avalikustada.
“Ilma mingi kahtluseta on 1934. aasta riigipööre Eesti ajaloo kõige olulisem sisepoliitiline sündmus, mis määras suuresti ka valikud 1939.-40. aasta kriisis. Ometi pole senini kirjutatud algallikatele tuginevat käsitlust, mis oleks üheselt keskendunud pöörde põhjustele, sündmustikule ja tähendusele. Seetõttu laiutavad meie ajalooteadvuses Pätsi autoritaaraja propaganda ja Nõukogude ajalookäsitlused, mõlemad oma vaenus vabadussõjalaste vastu üllatavalt sarnased,” möönab ajaloolane Jaak Valge (EE, 05.09.2008).
Siis, kui oli juba hilja
Mais 1936 mõisteti Andres Larka 15 aastaks sunnitööle, kuid ta vabanes amnestia alusel juba detsembris 1937. Juunis 1939 andsid poliitilised vastased talle suuremeelselt tagasi Vabaduse Risti kandmise õiguse.
Kirjanik Peeter Lindsaare (12. 07.1906 Võrumaa, Urvaste kihelkond, Vastse-Antsla vald – 6.09.1990 Austraalia, Sydney) usutlustekogus “Mardus kiljatas” on kirjeldus, kus usutletav meenutab, et oli Larka juures Nõmmel külas ajal, mil baaside leping oli sõlmitud.
“Akna all istuv kindral silmas Vabaduse puiesteel maja ees peatunud autost presidendi käsundusohvitseri väljumas ja sõnas üllatunult: “Mida see nüüd siit otsib?” Külaline tuli sisse ja pöördus tervitamse järele Larka poole: “Härra kindral, kas ma võin Teiega rääkida?” ja lisas minu poole vaadates, et soovib seda teha nelja silma all. “Selle härra ees ei ole mul saladusi,” vastas Larka. Oma ülesande ja kõneluse tähtsust rivilise hoiakuga rõhutades ja valveseisakut võttes esines külaline: “Härra kindral, riigi presidendi nimel teen Teile ettepaneku sõjavägede ülemjuhataja kohale asuda.” Larka oli midagi lausumata tõusnud ja vaatas vaikides aknast välja. Toas valitses vaikus. Nii tüki aega mõtisklenud, pöördus ta ümber ja vastas: “On juba hilja.”
Andres Larka arreteeriti nõukogude julgeolekutöötajate poolt 23. juulil 1940 Tallinn-Nõmmel. Juunis 1941 mõisteti talle kaheksa aastat vangilaagrit ja kolm aastat asumist koos vara konfiskeerimisega.
Andres Larka suri 8. jaanuaril 1943 Kirovi oblastis Malmõzi Linnavanglas ja tema matmispaik on teadmata. Sõjaminister kindralmajor Andres Larkale on pandud mäletuskivi tema sünnikohas Kabalas, uue territoriaaljaotuse järgi Türi vallas Järvamaal. Möödunud aasta 28. novembril, kui möödus 90 aastat Eesti Vabadussõja algusest ja lõpetati Eesti Vabariigi juubeliüritused, viisid Järva maavanem ja Türi Vallavolikogu juhid sinna lilled ja süütasid küünlad.
Kindral Andres Larka kõige olulisemaks omaduseks peetakse sügavat ja positiivselt välja kujunenud rahvustunnet.
Andres Larka, Kindralmajor
(5.05.1879 – 8.01.1943)
Karjäär:
iii
1902 – 1917 Vene armee staabiohvitser
1918 Eesti Vabariigi sõjaminister
1918 – 1919 Eesti sõjaväe peastaabi ülem
1919 – 1925 Eesti Vabariigi sõjaministri abi
1930 – 1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees
1933 – 1934 Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhatuse esimees
1934 Eesti presidendikandidaat
Autasud:
Vene Püha Stanislavi ordeni 2. ja 3. järk; Vene Püha Anna ordeni 2., 3. ja 4. järk; Eesti Vabadusristi Esimese liigi 1. järk; Vabadussõja Mälestusmärk; Eesti Punase Risti III järk ja I järgu II aste, Kotkaristi I klass mõõkadega; Karutapja orden; Läti Vabadussõja Mälestusmärk; Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal; Polonia Restituta ja Soome Valge Roosi I klass.
iii
JAANIKA KRESSA
