Rahvusvahelise uudistelindi traagika otse Osseetiast ja Abhaasiast – nutukramp tõuseb kurku. Täna lihtsalt ei ole avalduste aeg … Ega ka aeg poliitikute üksteist üle trumpavaks eneseeksponeerimiseks nende ohvrite ja valu taustal, mida sealsed inimesed üle elavad või ka meie endi kaasmaalased siin Eestis, kelle pered, sõbrad ja sugulased pommide või tankirünnakute all hukkuvad. Mõelgem – neid on juba tuhandeid, kes on oma kodudes tapetud …
Samas süvendab iga järgnev uudis veelgi ängi. Tbilisi pommitamine, Tbilisi kesklinna pommitamine jne. Mida ma aga tõesti teada tahaksin, on see, milles seisneb hetkel Gruusia sõjaväe tegevus ja liikumine. Kas nad suudavad kaitsta inimesi ja kas rahvusvahelisel üldsusel on selge, milliseks kujuneb kriis kasvõi täna õhtuks, homme hommikuks, septembri alguseks.? Kas neil ka tõesti on tahet selle reguleerimisega otsustavalt tegelda?
Mõeldes kasvõi Euroopa Liidu ühiste relvaüksuste peale, on nende mehitamine ja efektiivse reageerimise tagamine peatunud seni sisuliselt rahapuuduse taha. Sest suur osa EL ühisrahast kulub teist laadi turvalisusele — farmerite toetamiseks…
See, mis toimub Gruusias, on kahjuks sõda nagu sõda ikka. Vanad inimesed, lapsed ja naised, veri, varemed ja laibad – inimlik hingemattev traagika.
Kuid kahjuks on see pilt sama, mida me näeme siis, kui näiteks Iisrael Palestiinat pommitab. Millegi poolest ei erine nähtav sellestki, mis toimub Iraagis, kui Eesti okupatsioonivägede koosseisus seal oma korda kehtestab. Ega ka näiteks Kosovo eraldumise ja tunnustamiseni viinud kodusõdades Balkanil.
Langetan mõttes pea kõigi nende ohvrite ees, sest sõdades maksavad oma verega tavalised inimesed ja nad maksavad alati poliitikute ja poliitiliste vigade eest.
Kuigi tänapäeva sõdadel ja sõjapropagandal võib teinekord vahe tegemine päris raske, kui mitte võimatu olla, siis üks on selge — Eesti peaks tegema kõik, kui temast midagi ka tegelikult sõltub, et sõjategevus lõpeks ja humanitaarmissioon viivitamatult käivituks.
Riigikogu on kokku kutsumas ka erakorralist istungit ja nii kerkib veel üks praktiline küsimus: kas Eesti väed ei võiks Iraagi asemel osaleda hoopis Gruusias rahuvalvevägede koosseisus? Gruusia kutsus mäletatavasti oma väed Iraagist tagasi ning ka Eestil on aeg Iraagist lahkumiseks viisakat põhjust otsida.
Gruusias rahu tagamine oleks selleks igatahes arvestatav põhjus.
Seni jääb mul üle nõustuda Prantsuse presidendi selge ühese sõnumiga: Gruusia ja Venemaa peavad väed tagasi tõmbama vähemalt samale joonele, kust konflikti eskaleerumine algas. See annab võimaluse olukorda kuidagi normaliseerima asuda. Ja see on hetkel peamine.
Kahjuks ei anna saabuvad rindeteated selleks mingit kindlust…
Vean lõpetuseks veel paralleeli Eesti ja Gruusia kuumade augustisündmuste vahel. Ajaline nihe on pea paarkümmend aastat, kuid mõelgem: kas meie olukord erinenuks sellest, mida rahvusvaheline telepilt meile täna Gruusiast toob, kui toonane Eesti valitsus oleks Venemaa provokatsioonidele järele andnud?
Kardan, et mitte. Seepärast õppigem ka ise midagi. Maailm juba lihtsalt on üks selline vigu täis koht.
Mis võiks olla nende sündmuste taustal Eesti õppetund? Hoida kokku ja mitte alluda provokatsioonidele!
EVELYN SEPP
