Meie ajaloolased pole seni vaevunud tegema meie poliitikute 1994. aasta välispoliitilistest sammudest sügavamat teaduslikku analüüsi, mille hulka peaks kuuluma nii ajalooline võrdlus (näiteks 1939. aastal meie poliitikute tehtud Moskva visiitide) kui ka võrdlus näiteks saatusekaaslastega, kus samuti peale Afganistani sõja lõppemist NSV Liidu relvajõud välja viidi.
Meie armastame sellist võrdlust teha Ida-Euroopa riikidega, aga täpsema vaatluse alla tuleks panna ka Saksamaa ja kindlasti endised sotsialismileeri riigid Idas (näiteks Mongoolia).
Just taolise võrdluse korral me näeks Afganistani sõja hiigelkulude taustal ja kindlasti ka suure impeeriumi enda ammendumise foonil NSV Liidu relvajõudude kollapsit selgemalt, ja see annaks meile suurema selguse näha meil toimunut kui suurema pildi üht väikest osa. See oli paratamatus, sest lagunev impeerium püüdis oma relvajõude päriselt kokku kukkumisest päästa – amputeerides osi, mis olid asunud suurriigi piiride taga.
Eesti piirid Narva jõe piirkonnas on tüüpiline näide sellest ja see teema pole oma aktuaalsust kaotanud meie jaoks ka aastal 2019. Peeter I ajast peale oli Vene impeeriumis loodud kindralkuberneride süsteem (ja sõjaliste haldusüksuste süsteem, mida hiljem on kutsutud sõjaväeringkondadeks) ning just selle süsteemi ja nende piiride ümber on toimunud vaidlused ka 20. sajandil. Maa-ala Piusa jõest kuni Königsbergi (Kaliningradi) rannani loeti üheks terviklikuks Balti sõjaväeringkonna alaks, millel olid impeeriumi jaoks väga kindlad strateegilised ülesanded ning mille teostamiseks oli riik andnud kindralitele valitsemiseks alad, kus neil olid suhteliselt suured eriõigused.
Kui Eesti, Läti, Leedu ja Kaliningradi oblasti kohalikud juhid pidid tegelema „oma väikse piirkonna” valitsemisega, siis suuremat pilti selle ala kohta tervikuna omasid ikkagi sõjaväelased ja ilmselt KGB. Tulles tagasi selle aasta 31. augusti juurde, tekib küsimus – kuidas me peaksime seda päeva oma laste ja lastelaste jaoks seletama. Lühidalt öeldes on see päev, nende 1980ndate lõpu ja 1990ndate esimeses pooles, mis said võimalikuks tänu eelnevatele sündmustele ja mis ise andsid võimalusi uuteks arenguteks. Kõik kokkuvõttes andsid meile siis tänase päeva staatuse vabariigina.
Seega, vaid 31. augustit 1994 ei saa millegi unikaalse ja ainulaadsena esile tõsta. Eesti ei olnud siin kuidagi eeskõndija, vaid pigem jõudsime sellele vabaduse rongile selles peaaegu viimasel hetkel, hüpates peale liikuva rongi viimase vaguni uksest. Me oleksime võinud siin ka vääratada ja tagasi perroonile kukkuda, aga saatus oli meie poolel. Seega saime öelda, et kui 31. augustil 1994 juba uue Venemaa kaitseväelased lahkusid Berliinist (nende ülemus astus lennukile ikkagi peale lepingu tähtaja lõppu „omamoodi sümboolselt” alles 1. septembril), siis peamine osa Vene sõjaväelasi lahkus ka Eesti pinnalt samal kuupäeval. Endiste NSV Liidu vägede äraviimine Berliinist pidi olema tegelikult suur finaal, kui suures poliitikas tõmmati alla jäme joon Ida-Euroopa teemale sõjaväe seisukohalt ja kõik, kes jäid ajaliselt selle ajalise joone taha, nende probleemide lahendamine polnud enam ei meedias ega suure poliitikas nii aktuaalne, et oleks üldiselt eraldi mingit suuremat tähelepanu tekitanud. Meie ajaloolastel tasuks alati mäletada, et omaaegseid juulileppeid ja 31. augustit 1994 ei saa adekvaatselt mõista ilma rahvusvahelist tausta avamata.
Peeter Järvelaid, õigusajaloolane
