Kuue liitri t?at?a ja kahe hanega läks toona ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja ametit pidanud jõgevlane Ants Paju 1986. aastal NSV Liidu mesinduskoondise Moskvas resideeriva peadirektori Ivan Ivanovit? Ivanovi jutule ? lootuses, et too aitab saada elanikest tühjaks tollesama Roosa talu. Punasel Lagedal tegutsev aiandus-mesindussovhoos allus nimelt Ivanovi administratsioonile ja Roosa talus elas neli majandis töötavat peret. Esialgu näis dialoog Ivanoviga, kes oma paberitelt pilkugi ei tõstnud, liiva jooksvat.
“Tulen Eestist.? ? “Olen kuulnud.? “Nimi on Ants Paju.? ? “Olen kuulnud.? “Tulen muuseumi pärast.? ? “Ei ole kuulnud.? “Aga Anton Hansen Tammsaarest olete kuulnud?? ? “Ei ole.?
Seepeale otsustas Ants, kes teadis täpselt, et Ivanov tegelikult teemat valdab, ja oletas, et mees on päev otsa söömata olnud, et aeg on t?at?a ja haned mängu tuua. Ta laskis sekretäril kõrvaltoas laua katta ning läks siis uuesti Ivanovi juurde, öeldes, et ta lahkub, aga mitte enne, kui on koos Ivanoviga vana kombe kohaselt korraks maha istunud. T?at?ale ja hanedele järgnes kolm päeva pidu Ivanovi suvilas, millele Antsu tervis imekombel vastu pidas. See-eest võis Ants Punasele Lagedale minna, kaasas kõik nelja ühepereelamu püstitamiseks vajalikud paberid.
Sarnaseid avantüüre võib Ants Paju seoses Anton Hansen Tammsaare Eesti Aiakeses tegutseva majamuuseumiga rääkida ridamisi, sest Venemaa pinnal Eesti asja ajada pole olnud lihtne. Üks suuremaid avantüüre oli Sot?ist ja Pärnust sõpruslinnade tegemine 1994. aastal.
?Kartsin väga, et pärast Eesti taasiseseisvumist tõmbavad Sot?i keskastme ametnikud 1988. aastal tegutsema hakanud muuseumile n-ö vee peale,? ütles Ants Paju. ?Selle vältimiseks tuli otsida Sot?ile Eestist sõpruslinn ? ja Pärnu kui samuti kuurortlinn sobis selleks suurepäraselt ?, ning mahutada Tammsaare muuseumiga seonduv tegevus kahe linna koostöö raamidesse.?
Nii mõnigi kord on Pärnu linnavalitsusest Sot?i linnavalitsusse või vastupidi rändava kirja põhja Ants ise valmis kirjutanud. Linnavalitsuses ? Pärnu või Sot?i omas ? on sellele ametlik kuju ning pitsatid-allkirjad antud. Farss, ütlete? Ei. Neid pitsatite ja allkirjadega pabereid on vaja just selleks, et keegi pahatahtlik või lihtsalt ükskõikne t?inovnik vajalikke ettevõtmisi ära nullida ei saaks. Vene hinge kõrval tunneb Ants päris hästi ka ametnikuhinge.
Uus kuub, uus sisuAntsu enda hingeside Punase Lagedaga sai alguse 1979. aastal, mil ta Roosa talu eluhoone seinale aasta varem Eesti NSV Kirjanike Liidu poolt Tammsaare 100. Sünniaastapäevaks paigaldatud mälestustahvli juurde lilli viimas käis. Ja pidi ära kuulama ühe kohaliku memme pahandamise, et näe, lilli toote küll, aga vaadake, kui viletsas seisus maja on.
Sestpeale saigi Antsu südameasjaks kirjanike liidus juba varem vaikselt tiksunud majamuuseumi mõtte teostamisel mootoriks olla. Minnes sellesama kirjanike liiduga ka aeg-ajalt pisut vastuollu. Aga see on omaette lugu.
Esimesele käigule järgnesid 1984. aasta reis Punasele Lagedale koos Jõgeva noorteklubi Hekto, Järva-Jaani noorteklubi Rukkilill ja Keila noorteklubi Kellu liikmetest talguliste ja Märjamaa ansambliga Umptsa, 1988. aasta suur aktsioon, mille käigus Eestist kolm rekkatäit ehitusmaterjali kohale veeti ning firma Eesti Restauraator Pärnu osakonna mehed Roosa talus korraliku remondi tegid, muuseumi avamine samal aastal, muuseumi ekspositsiooni avamine ja Eesti kultuuri päevad Sot?is järgmisel aastal, ülemaailmsetel eesti noorte päevadel osalejate viimine Eesti Aiakesse 1991. aastal jne.
Üks ettevõtmine, mis, tõsi küll, pole enam kaugeltki nii avantüristlik kui sm Ivanovi töötlemine t?at?a ja hanedega, on Antsul Punasel Lagedal praegugi pooleli. Valitsuses tehtud kõva lobitöö tagajärjel eraldati nimelt Rahvuskaaslaste Programmist 400 000 krooni ehk ligemale miljon rubla Tammsaare muuseumi välisseinte katmiseks uue krohviga, eraldi katlamaja rajamiseks, akende-uste vahetamiseks, uue krohvialuse elektrisüsteemi väljaehitamiseks ja paljudeks muudeks vajalikeks töödeks. Rahalaev jõudis Sot?is tegutseva Nikolai Ostrovski majamuuseumini (Tammsaare muuseum on selle filiaal) Eesti Kultuuriseltside Ühenduse vahendusel. 15. detsembriks pidi Sot?i firma Avangardstroi tööd lõpetama, aga paraku tõdes Ants, kes on määratud Eesti poolt projekti lõppraporti koostajaks, paar nädalat tagasi Punasel Lagedal käies, et kõik pole veel sugugi tehtud ning mõned asjad pole tehtud nii, nagu vaja. Nii et veebruaris tuleb Antsul uuesti Sot?i lennata.
?Kui maja, mis vahepeal ahjude lagunemise tõttu neli aastat kütteta oli, uuesti korda saab, saab see ka uue sisu,? ütles Ants Paju. ?Kahte tuppa tuleb Tammsaaret ja tema Punasel Lagedal viibimist käsitlev uus ekspositsioon, kolmandasse tuppa Punase Lageda eesti asundust puudutav etnograafiline ekspositsioon ja neljandasse taliolümpiamängudel osalenud eesti sportlasi ja meie suusamaratone tutvustav ekspositsioon, mille Eesti Spordimuuseum paneb kokku 2011. aastaks, mil tähistatakse Eesti Aiakese rajamise 125. aastapäeva.?
Eestlaste õue allSama tähtpäeva puhul on Antsul plaanis ahvatleda alpinist Alar Sikk koos kaaskonnaga kordama Eesti Aiakese rajajate 125 aasta tagust retke üle Kaukasuse peaaheliku. Selleks, et ka 2014. aasta Sot?i taliolümpiamängude külalised teadvustaksid, et nad on eestlaste õue alla tulnud, on Antsul samuti mitmeid mõtteid. Kaasa arvatud see, et olümpiamängude toimkonnale appi värvatavate vabatahtlike hulgas oleks ka mõned eesti juurtega Punase Lageda noored.
?Ja kui mõni Eesti sportlastest peaks Sot?i mängudel medali võitma, siis ootab teda pidulik vastuvõtt Tammsaare muuseumis,? ütles Ants Paju.
Antsu sõnul pidas Tammsaaregi lugu suurtest spordimeestest. Georg Lurichist näiteks. Antsu enda austus Tammsaare vastu sai alguse just Tammsaare poolt Punasel Lagedal kirjutatud miniatuurist ?Poiss ja liblik?.
?Siberist tulnud muritud hingega noorukile mõjus see suisa ilmutuslikult,? tunnistas Ants. ?Kirjaniku roll on minu meelest olla teistele inimestele nende eluteel õpetajaks. Usun, et need, kellele Tammsaare õpetajaks on olnud, pole tee pealt eksinud.?
Kui Tammsaare tervist 1912. aastal Eesti Aiakeses üles poleks turgutatud, võinuks eesti kirjandus olla ?Tõe ja õiguse?, ?Elu ja armastuse?, ?Kõrboja peremehe? ja teiste kaalukate teoste võrra vaesem. Teisalt: kui Tammsaare poleks nii geniaalsel hetkel ? 1. märtsil 1940, st vahetult enne nõukogude okupatsiooni ? surnud, oleksid eelpool loetletud teosed võib-olla pool sajandit erifondis seisnud ning alles 1980. aastate lõpus laiema lugejaskonna ette jõudnud. Jube mõeldagi.
Selline paradoks tuli pähe seoses Tammsaare eilse 130. sünniaastapäevaga. Aga paradoksidest kubiseb ju Tammsaare tekstki.
Punasel Lagedal Eesti Aiakeses tähistatakse Tammsaare sünniaastapäeva tänavu augustis.
RIINA MÄGI
