Näe, mõtlesin juba, et jääb see tali tänavu taeva, aga võta nokast, päris nii ei läinudki.
Pärast mitmenädalast peaaegu palja maaga pakast jõudis kohale vinge tuul, mis ka pisut lund kaasa tõi. Ja nüüd on täitsa tavaline Eestimaa ilm: kord külmetab, kord sulatab. Praegu on käsil see viimane ja päris kahju on kahejalgseid ehk inimesi jäistel teedel ringi kakerdamas näha – igatalvine atraktsioon!
Rahul rohkem kui kahejalgsed
Olen muide tähele pannud, et inimesed on sellega, mis ilmataat meile parasjagu saadab, haruharva rahul.
Kui loodus detsembris rohekasmust oli ja miinuskraadid tulemata jäid, oldi esialgu väga rahul, et ahjupuid ja kütteraha kulub vähe, autosõit ja ka jalgsi kulgemine muretum-ohutum. Siis jõudis pakane kohale, lund oli aga rohkem härmatise eest… Ja nagu arvata oli, hakkas torin vähehaaval pihta: suusatada-kelgutada ei saa, püsililled ja taliviljad on ohus… Oli kuulda koguni väljaütlemisi, et ei leia endale talvel tegevust, kui ukse eest lundki rookima ei pea.
Kui need hanged nüüd kerkima ja katused ägama peaksid hakkama, nagu küünlakuus ikka juhtub, vahetub ilmselt ka kommenteerijate toon…
Mina võin küll tiiba südamele pannes kinnitada, et minule meeldib iga aastaaeg, leiduks vaid metsatukki ja mõnusaid võpsikuid, kus soojal ajal pesitseda, ja jätkuks lahkeid kahejalgseid, kes pakase ja lumega appi tulevad, kui ussikesed-mutukad peitu poevad, heinaseemneid ja marjajääke nappima hakkab.
Moraalne tugi ja seltsielu
Tänavusel soojal jõulukuul ei kimbutanud linnurahvast tõesti külm ega nälg ja seetõttu ei kiirustanud inimesed meile toidulaudu välja panema, aga … seltsielu jäi kesiseks! Nüüd, kui sööklad vähemalt sellel inimeste pesitsusalal, kus mina juba mitu talve veetnud olen, jälle avatud, on elul kohe teine jume. Hommikul, kui valgeks läheb, teed kõigepealt kiire lennutiiru ja selgitad välja, kas ja mida kusagil pakutakse. Ja siis hakkad tasapisi ja valikuliselt pruukosti võtma.
Päevalilleseemned on viis pluss, pekitükk läheb kindlasti loosi… Rasvapallil, millel natuke hirmutav ja varvastesse haakuv võrk ümber, on võõravõitu poehais, aga suure nälja ja krõbeda külmaga see puutumata ei jää.
Aga päevalilleseemned on tegelikult ikka üle kõige! Korjad ühe söögimajast nokka, lendad lähedale puu otsa ja nakitsed mõnuga. Selle tegevuse juures saad naaberoksal istujaga päevauudiseid vahetada ja nii… Teinekord juhtub äpardus ja pillad pala maha. Nutikas on kohe lennata uut hankima, kuigi ega see pudenenugi raisku lähe, mõni julgem läheb korjab üles. Mina oma elutarkuse juures puu alla maha küll ei lenda, sest kassidel pole ju au ega häbi. Tean ühte vurrukandjat, keda soojas toas peente konservidega poputatakse, aga veri veab ta ikka meid jahtima. Ja mõnikord, hirmus lugu, on tal see õnneks läinudki!
Maas roidavad siiski peamiselt hakid, nemad kasse ei pelga. Neid ei taha inimesed muide meie sööklatesse lubada: on teised hirmsuure isuga ja kipuvad meid klohmima.
Väga karmi pakasega läheb sellel pererahval, kelle juures mina enamasti kostil käin, süda haledaks, ja nad viskavad hakkidele leivatükke: mis sa teed ära, hingeke ju kõigil sees, ole sa hakk, tihane või kraaksuja vares.
Organisatoorsed küsimused
Vanasti, kui varblasi väga palju oli, arvasid inimesed nemad justkui teise sordi rahvaks. Jah, varblane pole ju laululind, aga kui enesekriitiline olla, ega meie sitsikleiditamine kah just ööbikule konkurentsi paku… Ussikesi-kahjureid sööb ju värvukegi, aga neid kohtab millegipärast harva.
Viimasel ajal küll pisilindudel vahet ei tehta, rõõmustatakse kõigi üle, aga talvituvate pisisuleliste endi hulgas kipub migratsioon suhteid segama. Võtkem või rohevindid. No kes ennemuiste nägi, et vintide suguselts talvel metsadest majade vahele süüa küsima tuleb! Mina pole iseenesest mingi rassist, aga oleksid nad siis vähemalt viisakad! Kui selline isand või emand söögimaja juurde tuleb, siis hoia mütsi! Kes ette jääb, sellele virutab! Mõne päeva eest nägin sellist ülbikut, kes laskus varblase kõrvale rõduservale ja ähvardas teda lausa lahtise nokaga. No ega värvukegi papist poiss olnud, ajas suled kohevile ja põrnitses vastu. Tõsi, ka rohevintidest ja nende lähisugulastest tuleb aru saada, sest korralikke laasi, kus varju ja toitu jaguks, jääb ju iga aastaga vähemaks, süüdlasteks hirmsat müra tegevad masinad, mis puid õgivad.
Siiski, üldiselt saab meie kirju seltskond hästi läbi. Meid, rasvatihaseid, on ikka kõige rohkem ja teinekord trehvab meie ilusa mütsiga lähisugulast sinitihastki. Mõnikord teeb puukoristaja siin oma akrobaaditrikke ja leevikesigi on vahel harva näha. Nemad ja siidisabad hoiavad küll rohkem omaette, ja kui nälg näpistab, siis söövad kõigepealt lagedaks pihlakad, arooniad ja viirpuud.
Oma suhted korraldame me iseseisvalt, aga vaat organisatoorsetes küsimustes pean mina küll aeg-ajalt pererahvaga sidet pidama. Nimelt jäävad prisked päevalilleseemned ühtelugu meie söökla mahutisse kinni – söök paistab, aga kätte ei saa! Inimesed passivad küll teinekord meie lendlemist ja maiustamist päris pikalt (me teeme näo, et ei märka neid), aga kui sööginõu umbes, ei panda seda alati tähele. Mina tunnen nooti: lendan teise akna taha, kus üks kahejalgne alailma laua taga istub, ja koputan korraks klaasi pihta, et mis ta sellest arvutist toksib, koputagu meie pruukost lahti! Süsteem töötab, kohe tullakse!
Kallis lõbu
Viimasel ajal on meie toitlusprogrammil, nagu minu vaarema eluajal öeldi, üks jõnks sees: poes ei müüda enam korralikke lahtisi päevalilleseemneid. Saada on vaid seda moodsat ja kallist söögisegu, kust osa kraami praaki läheb, sest nii tühjad need kõhud meil kah ei ole, et imekergeid kaerateri nakitseda. Mahe- ja ökokraam on kahejalgsetel kangesti moes, tehku parem kaerakilet! Eks see üks ärivärk ole, nagu need maapähklidki, mis sinna segukotti on sokutatud. Nii saab see pakike kähku täis küll, aga… katsu seda hiigeliva puuoksal prepareerida! Kipub pudenema ja ongi hakkide jagu.
Pererahvas otsib kah tiivaga, see tähendab käega, kukla tagant nõu, aga teha pole midagi, tuleb meile osta sedasama kavalat eurokraami, mille hinda vähehaaval kergitatakse… sest me oleme ju nii armsad ja naljakad!
Loodetavasti tuleb kevad seekord varem, mitte alles jürikuu lõpul, nagu mullu juhtus. Küünlakuu ongi käes ja minul võtab päikselisem ilm juba päris kõva laulu lahti.
Sitsikleit! Itivärk!
i
Rasvatihase targutuse pani kirja
KAIE NÕLVAK
