Seekord saime talve oodates kogeda, et erandid, mis pidavat vaid raudseid reegleid kinnitama, on täiesti võimalikud.
Kuigi kadripäeval oli maa vähemalt õrna valge vaibaga kaetud, mis pidanuks jõulukski lumevalgust tooma, oli pühadelaupäeval mitmel pool seitse ja enamgi soojakraadi, kohati õitsesid lilled ja sirutasid end pungadest laiaks üksikud põõsalehed. Kohe tuleb jõuluvana ja avab rannahooaja, ennustasid naljahambad. Ja lood kukeseeni korjama asunud jõulukuuseotsijaist on juba habemega, sest seda on meie ettearvamatus kliimas ette tulnud varemgi.
Ei libastu ega külmeta
Tõsi, vihmane ja pime detsember oli kohati psüühiliselt raske üle elada, aga õuesoojus tegi olme kergemaks ja elu odavamaks. Polnud karta ka libedaga kukkumist, pühade-eelsed ostusõidud ja külaskäigudki olid turvalisemad.
Talvelinnud, kes toidulauda külastama harjunud, olid pisut pettunud, kui tuttavat majakest harjunud kohast eest ei leidnud. Nälg küll ei näpistanud, aga seltsielu jäi kuidagi uniseks… Kasse-koeri ajas aga selline kliima lausa segadusse, mõni neist üritas kevadpulmi alustada!
Jõulu teisel pühal tõusis vali tuul ja kraadiklaas hakkas tasapisi miinust näitama. Nappideks tööpäevadeks jõulupühade ja aastalõpumelu vahel kinkis ilmataat meile imeilusad härmas päevad, sinise taeva, muinasjutulised päikesetõusud ja –loojangud. Lehetegijadki kiirustasid toimetuses ühe akna juurest teise juurde, et kaunitest vaatepiltidest võimalikult palju osa saada.
Vahetusid nii aastanumber kui -aeg
Nii vahetuski meil seekord aastaaeg koos aastanumbriga: kõigepealt härmatis kohati ligi 30 külmakraadiga, siis lumi, mis eriti kaunilt ja mõtlikult langes.
Helbeid võis esialgu vähemalt Vooremaal ja Tartu ümbruses lausa ühekaupa kokku lugeda, samas kui Põhja-Eestis ja mujalgi oli jaanuari esimese nädala lõpuks juba korralik vaip maas.
Jaanuari teisel nädalal andis pakane järele ning kümme miinuskraadi tundus lausa sulailmana.
Öö vastu 12. jaanuari tõi varajastele teeleasujatele halva üllatuse jäitesadu, mida sünoptikud ette kuulutada ei teadnud. Sellise libeduse vastu ei aidanud ükski imerehv, halvimast hoidis ära vaid rooli taga istuja mõistus, mis jala gaasipedaalil kerge hoidis.
Pakasele ja libedusele vaatamata tundus stabiilne talveilm inimeste tujule hästi mõjuvat. Pisut virgem päike, aga kahtlemata ka lumi aitasid päeva pikemana hoida ja aeg hakkas justkui juba kevade poole tiksuma. Rõõm oli ka pisilindude poolel, kes nüüd muidugi oma sööklat ja seltsielu täiega nautisid. Kusagilt tekkis igapäevaste külaliste kampa ka uustulnukaid, nii et puud söögimaja läheduses olid tundmatuid keksijaid-sidistajaid täis.
Härmatis kaunistas puid-põõsaid päevade kaupa, on’s nüüd tõesti juulis nii palju äikest oodata? Aga küllap oli sinise taevaga päevade lume- ja härmailu kompensatsioon detsembri poriste pimepäevade eest.
Päike näitas end keskhommikuni ka tõnisepäeval. Seega võib rahvatarkuse järgi päris kena suve loota. Aga keskpäevaks tõi tuul kohale paksud pilved ja raputas kõhnema võraga lehtpuud hallimaks. 23. jaanuaril sai taas kogeda, kui suur ja lai on teinekord väike Eesti. Hommikul kella 10 paiku näitas kraadiklaas Saadjärve ääres -20, 2-3 tundi hiljem Pärnus aga vaid -7.
Jaanuar viis suure lume kaasa
Näärikuu lõpp tõi laialdase lume- ja jäitesaju, millele järgnes suur sula. Hanged vajusid plusskraadide ja vihma mõjul kolinal madalamaks, kuused-männid ja terava viiluga katused said koormast lahti. Lapsi ja lapsemeelseid täiskasvanuid vallutas skulptuurilembus: sündisid fantastilised lumememmed, nende veidravõitu sugulased ja „tundmata maa loomad“.
Veebruari esimestel päevadel oli ilm heitlik. Kord paistis päike, kord langes laia lund, mille räitsakad tõemeeli varblasesuurused, kord tibutas vihma. Kui päike saju järel korraks välja tuli, lõhnas õhk nii, nagu jahedal kevadpäeval pärast äikest.
Vastlapäev meenutas mardipäeva, aga mõnel pool sai jäälaigul või lumejääkidel veel sümboolse liu ära teha.
Retkel maakoju, 120 kilomeetrit Saadjärve kandist lõuna poole hakkas silma, et kasevõsa justkui lillataks juba… Tekkis lootus ja sündis aimdus, et muutuste aeg pole looduses kaugel. Metsaäärselt lumetult välult vaasi tarvis kadakaoksi murdes tuli meelde suur kevad ja juba ka varasuvi, kui siit esimesi maasikaid otsida tasub. Ilmselgelt pole aga asi vaid maasikates, lilledes ega muus noppimiseks sobilikus. Korilus on tegelikult üks variant loodusega paremini kontakti saada, põhjus tundideks metsa uitama minna.
Tuleb, tuleb, ongi käes!
Sõbrapäeva eelõhtul võttis tihane üles juba tõeliselt kevadise viisi, nagu püüaks heakõlalise saega sitkest oksast jagu saada: „Tiigat-tiigat…“
Ei mäleta, et vabariigi aastapäeval oleks ammu nii ilusat ilma olnud nagu tänavu. Ei sadanud, kohati näitas end päike.
Märtsikuu esimene päev jääb aga meelde muinasjutulise härmatise ja samas lausa „rannailmaga“: helesinine taevas, ere päike ja tuulevaikus.
Vahtramahl oli juba veebruari lõpust saati liikvel, pisilindude liigirikkus, nende valjud siutsatused ja trillerid kuulutasid, et loodus on talveunest ärkamas: juba haigutas ja ringutas! Pööripäeval oli tuul paraku küll külmast kaarest, mis väga leebet kevadet ei luba, mõned päevad hiljem murdis aga see meie oodatuim aastaaeg süngetest ja külmadest pilvedest sooja päikese toel esimest korda jõuliselt läbi.
Kohal on lõokesed ja kuldnokad, kiivitajad ja sookured, haned ja luiged… Kindlasti keegi veel, kes silma ega kõrva pole jäänud.
Arvata on, et aprillgi toob veel nii lund kui külmakraade, ehk tuiskugi, aga päikese võim on suur. Küll see õite ja roheluse aeg peagi jõuab, ega ta tulemata jää!
KAIE NÕLVAK
