Alles sai kaevatud ja kogemata segasin kellegi talvist puhkepaika. Ühekorraga nägin u-kujuliselt kõverat olendit, keda esmapilgul pidasin paksuks vihmaussiks. Aga ei olnud küll, hoopis isane arusisalik oma iseloomuliku telliskivitooni kõhupoolega! Ja pole sel loomal vedanud, sabast oli ta ilma jäänud ja nüüd talveunele sättinult uus häirimine minu poolt! No kaapisin hobukastani lehehunnikusse lohu, sättisin sisaliku “voodisse” ja paks lehekord peale!
Niisugune flegmaatiline talve tulek tekitab elusloodusele arusaamatust. Minu kirikakrad õitsevad siiamaani vägagi suviselt, roosidki ajavad uusi õiepungi, tõsi küll, näha, et “nohuseid”, üksikud musträstad hüplevad veel arooniapõõsastes. Ka lendas paar päeva tagasi ühes soojas toas ringi päevapaabusilm, üks väheseid valmikuna talvituvaid päevaliblikaid. Ju ei saanud aru, mis aastaaeg on, sest vikipeedia andmeil lendab see meil tavaline iludus ringi septembri alguseni… Seal ta siis tiirles ümber lambi oma laperdavat liblikalendu ja oli tegemist tema “küüditamisega” lakapealsele. (Antud juhul oli vist tegu liblikapoolse vale valikuga, kes siis köetavasse ruumi end talvituma seab! )Tema röövikud toituvad nõgesel ja humalatel, mõlemaid maja ümber jätkub.
6. detsembril jõudsin Tallinna. Seal niisugune ootamatu talv, et lumesulaloigud ja lobjakakiht, mida autod niigi lörtsist märgadele riietele juurde pritsisid, ei pakkunud korralikku talverõõmu. Läbi hämara pargi minnes nägin üht algklassipoissi, kes, ise pooleldi veeloigus seistes, toetus lumepallile, mille kõrgus oli umbes pool tema pikkusest! Ja tundus, et ta tahab seda veel kasvatada, nagu lükkaks, aga enam ei nihku… Ma ei suutnud kuidagi uskuda, et nii madalast ja märjast lumekihist võib palli kokku veeretada, ei suutnud ka märgata selle palli teekonda lumest puhtaks korjatud radade näol…
Lumeigatsusest kõneles ka ühe kooli väljapanek seinal — palju omanäolisi lumememmepilte algklassilastelt. Nende riietus oli moeshow’d vääriv, ja ümbruskonna valgusnüansid meenutasid teatrite valgusefekte laval… Kõrval leidus selgitus, et kui tõesti oleks juba parajalt sobivalt pakkivat lund, siis mina teeksin säärase lumemehe… Ja sellestki oli lisainfos juttu, et eri rahvustel pidid lumememmed olema kas siis nais-, mees-, aga mõnel ka mõlemat sugu, näiteks vene keeles on nii “snežnaja baba” kui “snegovik”.
Kui hommikul koeraga pargis olin, nuusutas ja uuris neljajalgne sõber väga hoolikalt uut ollust, kaapis lund, tehes kindlaks kihi paksust ja selle alla mattunud rikkusi… Ega ei saa vist loota, et talv taeva jääks. No tuleks siis talv niisugune, mis ikka meile, mitte Lapimaale omane oleks!
i
EHA NÕMM
