Talupidaja Jüri Truusmann tõi Eristvere külla lambivalguse

Pühapäeval pühitsetakse Laiusevälja kalmistu suruaiapühal Eristvere küla talupidaja Jüri Truusmanni haud. Kuigi tema täpne matmiskoht kalmistul on teadmata, saab tema mälestuseks pühendatud nimetu hauaplats ja rist tütre ja väimehe, Mari ja Aleksander Välbe perekonna rahula kõrval. Just Jüri Truusmann tõi Riiast kaasa petrooleumi, jagades lambiõli ka külarahvale ja nii lõid peerutule asemel särama petrooleumilambid.


Tõnnu (praegu Tõnu) talu peremees Jüri Truusmann sündis 1826. aasta 23. märtsil Laiuse kihelkonnas Jõgeva mõisa piirkonnas Eristvere külas Orava (hilisem Tõnnu) talu poolemaade peremehe Orava Mart Truusmanni ja tema naise Kai kolmanda lapsena. Kasvas üles samas külas ja talus.

Juba 18aastaselt 1844. aasta juulis tuli Jüril isa surma tõttu talu üle võtta. Kusjuures ajad olid erakordselt rasked – 1844. aasta külma kevade ja vihmase suve tõttu ikaldus kogu viljasaak, seemnepuuduse tõttu jäi talivili külvamata ning talve saabudes kurnas rahvast kogu maal nälg, külm, nakkushaigused ja loomataudid, mistõttu oli ka inimeste ja loomade suremus väga suur.

Vaid päev pärast Jüri isa matuseid 30. juulil heitis hinge ka Jüri isapoolne vanaema Triinu, kes oli ühtlasi ainus vanavanem, keda Jüril oma elu jooksul näha ja tunda õnnestus. Ka tema surma põhjuseks oli kurnatus.

Astus õigeusu koguduse liikmeks

Noil rasketel aegadel algas ka suurem üle-eestiline usuvahetusliikumine, mille käigus astusid tuhanded talupojad, kes parema elu lootuses, kes pettumusest luteri kui sakslastest mõisnike usu vastu, kes niisama trendidega kaasa minemise tuhinas, kreeka katoliku ehk õigeusku või ka lihtsalt vene usku nagu seda rahva hulgas nimetati.

Õigeusu preestrite üleskutsed ja lubadused paremale elule ja nn hingemaale, mida kõik usuvahetajad saama pidid, levisid rahva seas kulutulena, millest ei jäänud puutumata ka noor Tõnnu talu peremees. Laiusel siis veel kohalikku õigeusu kogudust polnud, Jüri astus esialgu lähima Põltsamaa Ristiülendamise õigeusu koguduse liikmeks. See võis olla 1846. aasta paiku.

Varajaste õigeusklike olukord oli raske, neil tuli tihti taluda luteriusuliste pilkeid ja sõimu või mõisnike ja isegi luteriusu preestrite kiusu kättemaksuks usuvahetamise eest. Ka nende noorte koguduste olukord oli sageli keeruline, sest puudusid ruumid ning preestrid olid sageli umbkeelsed venelased. Nii abielluski Jüri 1849. aasta 6. veebruaril Põltsamaa külas sõjaväe kasarmus, kus Põltsamaa kogudus oma ruume rentis. Tema naine Mai Rehemaa oli pärit Härjanurme mõisast Kurukse külast Rehemaa talu peremehe Mihkel Rehemaa tütar.

Andis lastele väga hea hariduse

Suurt vaeva nägi Jüri ka oma laste kasvatamisega, soovides anda neile parima hariduse, mis tolleagsete olude juures tavalise talurentniku jaoks võimalik oli. Erilist vaeva nägi ta seejuures poegade Mardi ja Jüri koolitamisega, keda sõidutas kümne aasta jooksul hobusega kooli Riiga. Poeg Jüri õppis Riias vaimulikus koolis ja hiljem seminaris, poeg Mart õpetajate seminaris. Riia vaimulikus seminaris õppis tol ajal juba ka teisi ümbruskonnast pärit poisse nagu Mihkel ja Jaan Poska, Martin Ramul, Johannes Eelend ja Juhan Rehemaa. Nende isad või vanemad vennad käinud neid Riiga vedamas enamasti kordamõõda, nii et ühe sõiduga viidi ära mitu poissi. Sõit võis muidugi üsna kulukas olla, sest üks ots kestis terve nädala ja ööbida tuli külalistemajades või postijaamades.

Tütrepoeg Jüri Välbe mälestuste järgi toonud ühel sarnasel teekonnal Jüri Riiast kaasa terve vaadi petrooleumi lambivalguse jaoks. Seda lambiõli oli ta siis jaganud ka külarahvale ja nii lõõnud külas särama petrooleumilambid peerutule asemel.

Ka löökidega seinakell olevat tema majas olnud üks esimesi. Tollel ajal olnud see suur uudis, et kell oskas tunde lüüa: lastel oli eriti suur huvi kella vastu ja nad ootasid ikka, millal kell jälle lööma hakkab.

Ka Jüri teised lapsed said hea hariduse, õppides nii küla- kui ka kihelkonnakoolides. Nähtavasti oli ka Jüri ise tark ja üsna edasipüüdlik, nõnda valiti ta kolmel korral Jõgeva valla kogukonna kohtumehe ametisse, olles selles ametis 14aastase perioodi jooksul (1852-1866) mõneaastased vaheajad välja arvatud kokku umbes üheksa aastat. Hiljem oli ta ka valla nõumees ja õigeusu koolivanem.

Pidas mesilasi ja haris aeda

Talupidamise juures oli Jüri ilmselt ühtedeks meelistegevusteks aiandus ja mesilaste pidamine, milles tal hea käsi olevat olnud.

Jüri ja Mai abielust sündis kaheksa last, kellest üks, poeg Joosep, suri imikuna, ülejäänud seitse aga kasvasid kõik üles töökateks ja edukateks inimesteks. Poeg Jüri omandas hariduse Peterburi Vaimulikus Akadeemias ning oli seejärel 20. aastat ametis Tallinna üksiktsensorina, olles veel tuntud ja hinnatud oma etnograafiliste ja keeleteaduslike kirjatööde poolest. Poeg Mart omandas vaimuliku elukutse ning tegutses köster-kooliõpetajana Ninas, Piirissaarel, Väike-Lähtrus, Mäemõisas, Sadukülas ja Laius-Tähkveres Metsakülas. Poeg Jaan oli kooliõpetaja, kaupmees, talupidaja, kalakasvataja, mesinik ja muidu aktiivne seltskonna ja ühiskondliku elu tegelane, tegi kaastööd ajalehtedele ning koostas ja andis välja esimese eestikeelse mesinduskäsiraamatu. Poeg Mihkel oli talupidaja Eristveres ja hiljem Kirikukülas, mõnda aega ka Jõgeva vallakohtu kohtumees.

Tütar Maria abiellus kohaliku Sadala küla kooliõpetaja, hilisema Laiuse õigeusu koguduse köstri Aleksander Välbega ning kasvatas üles kaheksa last, kellest omakorda said pedagoogid ja muidu ühiskondliku elu edendajad. Tütred Mai ja Ann olid tublid ja hinnatud käsitöös. Seega, hea hariduse kõrval said kõik lapsed isalt eluteele kaasa visaduse, töökuse ja ettevõtlikkuse, mis võimaldas neil elus kaugele jõuda.

Kahjuks kaotas Jüri 1895. aasta kevadel oma kauaagese ja kalli abikaasa Mai. Kuigi Jüri oli siis juba 69aastane, ei jäänud ta kauaks lesepõlve pidama vaid abiellus veel samal aastal endast 26 aastat noorema lese Juula Seppaga (sündinud Tiido). Nii tuli Jüril kasulastena üles kasvatada veel ka Juula viis last tolle eelmisest abielust.

Nagu mäletavad kaasaegsed, oli Tõnnu talu üks jõukamaid ning selle peremees üks erksamaid ja arukamaid isikuid külas. Sööki oli talul alati külluses olnud: oli rohkesti piima, võid, liha, leiba, kartuleid. Maiusaineks oli mesi. Aganaleiba seal talus ei mäletatud: söödi alati puhast leiba, sest vilja olnud külluses. Ka teistele peremeestele laenatud põuastel aastatel vilja. Tartu-Tapa raudtee ehitamise ajal (valmis 1876. aastal), toetati toiduga ka ehitajaid, kellest enamik olid poolakad.

Perele koduks olnud talu müüdi

Sellele vaatamata osutusid 20. sajandi alguse suured ühiskondlikud ja sotsiaalsed muudatused juba päris väärikas eas mehele üle jõu käivateks. Nii tuli lõpuks loobuda terve elu armastusega hoitud ja arendatud talukohast, mis enam kui sada aastat järjepidevalt tema perekonna käes oli olnud, kus nii tema isa kui ka vanaisa elanud ja ka tema ise sündinud ja üles kasvanud oli.

Talu läks müüki ning vanaperemees Jüri asus koos abikaasaga elama talu kõrval asunud väiksesse majja. 1911. aasta sügisel tuli taas matta abikaasa, kes suri vingumürgitusse. Jüri suri 1916. aasta 7. jaanuaril, vaid paar kuud enne oma 90. sünnipäeva ning maeti 10. jaanuaril Laiuse õigeusu kalmistule Laiuseväljal. Matusetalituse viis läbi tollane koguduse preester, hilisem Eesti metropoliit Aleksander Paulus koos köstrite Tõnis Kimmeli ja Martin Venesaarega.

Jüri Truusmannil oli kaheksa last, viis kasulast, kolmkümmend neli lapselast, kakskümmend kaheksa lapselapselast, kokku 186 järeltulijat, kes elavad Eestis, Saksamaal ja Kanadas.

MAGNUS RÄPP

blog comments powered by Disqus