Oma varajast lapsepõlve Tallinnas peab Monika eriti õnnelikuks ajaks. Kõrgema sõjaväelase pere ainsale lapsele tahtsid vanemad kindlustada helge tuleviku ja anda hea hariduse. Monika oli kaheksa-aastane, kui suri ta ema. Ent mõne aasta pärast peresse tulnud kasuema, Tartus tol ajal väga tuntud advokaat Rammi eksabikaasa, oli hea inimene. Kasuema tõi kaasa ka oma väikese poja Aaloni. Nii oli uues abielus sinu ja minu laps ning peagi oodati ka ühist ehk meie last. Monikast oli saanud aga Lenderi tütarlastekooli õpilane.
See päev jääb alatiseks mällu
1941. aasta 14. juuni oli laupäev. Monika mäletab, et nad olid sel päeval oma Rahumäe kodus koristanud, kõik oli värskelt puhas ja ilus. Ja siis nad tulid – suure kolina ja mürinaga ning hakkasid vene keeles kamandama. Otsiti läbi kõikvõimalikud kohad ja mõne hetkega olid toad segi pööratud, justkui oleks sõda üle käinud. Tänaseni on meeles viimnegi pisiasi sellest päevast, silme ees on isegi see, missugused asjad tol ajal kodus olid.
Isa viidi perest eraldi ja tema saatus on teadmata, kuigi hiljem teatati, et ta olevat õige varsti vangis surnud. Monika koos kasuema ja väikese Aaloniga küüditati aga Kirovi oblastisse Krasnojarski krais Lebjarski rajoonis asuvasse Priverhhi külla Vjatka jõe ääres.
Siberis sündis Monikale poolvend Olev. Varsti pärast seda kasuema aga suri. 14-aastane Monika jäi üksi kahe väikese lapsega võõrale maale võõra rahva hulka, kelle keeltki ta õieti ei osanud rääkida. Tavalise teismelise põdemised jäid ära, tuli hakata võitlema endast hulga nooremate elushoidmise eest. Kõrvus oli kasuema viimane palve, et kui kunagi lapsed peaksid Eestisse tagasi saama, et nad siis ei jätaks väikest Olevit Venemaale. Kolhoosis tegi Monika kõiki töid, mis parasjagu käsil olid: kitkus lina, peksis reht, käis metsas puid tegemas jne. Et kasuema oli õpetanud tüdrukule tikkimist ja õmblemist, siis kulusid need oskused nüüd marjaks ära. Monika tikkis kohalikele naistele pluusidele mustreid ja poistele taskurätiääri. Tikkimiseks harutas ta kodunt kaasa võetud froteerätikutest värvilisi niite. Selle eest anti vahel lõssi, kaalikaid, leiba. Head naabrid andsid mõnikord vennakeste jaoks leivaviilu. Õnneks leidus metsades ka seeni ja marju.
Midagi hullemat ei saa olemas olla
“Kõik oma nutud olen ma vist Siberis ära nutnud, nii et kogu edaspidiseks eluks jagu täis sai,” arvab Monika praegu. Midagi hullemat ei saagi olla kui need ajad, mis sinna kaugesse Siberisse jäid, leiab ta. “Aga kaelkookudega vee tassimist ma selgeks ei saanudki,” kahetseb Monika. Vanemas eas välja löönud seljarike tuletab seda nüüd igavesti meelde.
Vaatamata tüdruku pingutustele sai kõrvaltvaatajatele üha enam selgeks, et kahte last ta kasvatada ei suuda. Kolhoosist hakati peale käima, et üks tuleb anda lastekodusse, valigu ise, kumb.
Ühel ööl ärkas Monika värava kriuksatuse peale üles ja nägi, et väike Aalon jookseb jõe poole. Vaevu sai tüdruk end uputada üritanud väikemehe veel veest kätte. Eks poiss oli kõrvalt suuremate muret kuulnud ja otsustanud ennast ohverdada selle nimel, et väiksemat venda ei peaks lastekodusse panema.
Hiljem tuli väiksem siiski mõnekümne kilomeetri kaugusele lastekodusse saata, suurema aga pani Monika kooli. Pärast sõja lõppu sai ta juba hakata Eestisse kirju saatma.
Seda rõõmu, mida Monika tundis tollel 1946. aasta septembripäeval, kui ta õuel neile järele tulnud Aaloni lihast isa Johannes Rammi nägi, ei suuda tagantjärele kirjeldadagi – sõnadest jääks ilmselt väheks. Ka väike Olev õnnestus lastekodust kätte saada ja siis asuti juba neljakesi kibekiiresti Eestimaa poole teele. Pooleks hirmuga, et kui tulevad kontrollid ja saadavad ilma ühegi dokumendita tüdruku Siberi poole tagasi. Niisuguseid asju võis sellel ajal ja hiljemgi veel kergesti juhtuda.
“Kui Tallinnas rongist maha sain, puhvaika seljas, nagu ma olin, langesin põlvili ja andsin maale suud,” ei häbene Monika tänagi tunnistada.
Head inimesed, lapsed ümberringi
Edaspidine elu kulges nii, et Aalon jäi oma isa juurde, Olevit hakkas kasvatama kasuema sõbranna Aili Aitjand, kellel endal lapsi ei olnud. Monika kutsus enda juurde Põltsamaal elav tädi. “Olen talle elu lõpuni tänulik,” tunnistab Monika praegugi. Heade inimeste abiga õnnestus muretseda pass ning töökoht lasteaeda alates 1. aprillist 1946. Lasteaiatööle Monika jäigi, pensionieani ja mõni aasta veel pärast seda.
1950. aastal abiellus Monika Annikvere külast pärit Evald Laarentsiga. Põltsamaale Kase tänavale rajati oma kodu, kasvatati üles tütred Reet ja Riina. Reet on praegu Tallinnas apteeker ja Riina Põltsamaal Vali Pressis kunstnik. Kokku kolm lapselast ? Pille-Triin, Kaupo ja Karel ? on ammugi täisealised.
Viis kuud tagasi jäi Monika leseks. Abikaasa Evald lahkus vaid pisut enne seda, kui saabunuks nende 55. pulma-aastapäev.
Monika ütleb, et ta on alati väga kodu küljes kinni olnud. Mujale kui teatrisse pole ta kodunt eriti kippunudki. Kodu ja üksteise hoidmist on ta elus kogu aeg ülimaks pidanud. Ta tunnistab, et mingi alateadlik hirm ja mure lähedaste pärast on teda pärast Siberit alati saatnud. Süda jääb rahule vaid siis, kui on veendunud, et omadega on kõik hästi.
Aalonit ja Olevit pole nüüd enam elavate kirjas, aga omavahel suheldi tihedalt kogu elu. Südamekirurgiks õppinud Aalonil järeltulijaid ei olnud, Olevil on kaks poega.
“Ma olen oma elutöö teinud ja siin, Põltsamaal, palju rõõmu tunda saanud,” ütleb Monika. “Head inimesed ja lapsed on ümberringi pidevalt olnud.” Lastega olevat talle meeldinud alati tegelda. Enne Siberisse küüditamist ei olnud ta veel jõudnud mõelda, kelleks kunagi saada oleks tahtnud. “Vara oli veel. Joonistada meeldis mulle küll väga. Võib-olla oleksin läinud mingit kunstiala õppima,” oletab ta tagantjärele. Õnneks elab tema kunstikalduvus nüüd edasi nooremas tütres Riinas.
Helge ja südamliku olemusega Monikas pole elus läbielatu pärast kübetki kibestumist. “See ei aita, elu tuleb edasi elada,” leiab ta. Nii väärikas ja kaunis vanadus võib küll lausa kadedaks teha.
VAIKE KÄOSAAR