Musta mere ääres Adleris sirab päike selges taevas ja päevased soojakraadid küünivad pea kahekümneni. Julgemad on tulnud juba mereranda ning kastavad varbaid vette. Uhiuute olümpiarajatiste ümber rohetab muru ja kerges meretuules sahisevad palmioksad. Taamal kõrguvad mäed lumiste tippudega. Kõige selle taustal püüab pilku olümpiatuli. i
Selline veidi harjumatu vaatepilt avaneb Sotši taliolümpiamängude esimese täisnädala alguses. Lume- ja jääalade suurmängud toimuvad esmakordselt subtroopikas, mida veel aastate eest heaks aprillinaljaks võis pidada. Aga kõik see on Adleris, kus viiakse läbi katusealused jääalad. Üleval mägedes jätkub nii lund kui jääd välisteks aladeks.
Sotši valmisolekust olümpia võõrustamiseks on kirjutatud ja räägitud imelugusid. Kohapealne reaalsus näitab, et kõik toimib. Võib-olla tuleb mõni asi veidi hiljem, kuid tuleb. Suured olümpiarajatised on valmis ja töös, mis sest, et mõnel pool jätkub hoonete ümber veel kõnniteede kohendamist või tehakse viimaseid värviparandusi. Kuid eks sellist vaatepilti on tulnud kogeda ka mõnel teisel suurvõistlusel.
Töö käib ööpäevaringselt
Ka meediaküla hotellides hakkab elu juba tõrgeteta laabuma, kuigi midagi nii hullu, nagu enne olümpiat räägiti, pole õnnestunud kogeda. Viimased tulijad ei pea enam ka tunde ootama, enne kui oma toavõtmed kätte saavad.
Toas võib juhtuda küll, et puuduvad näiteks laualambid, televiisor on kaablita või pistikupesades puudub halvemal juhul üldse vool. Elektrikud nägid tükk aega kurja vaeva, enne kui toas voolu kätte said. Kell oli pool kaks öösel, mil elektrikud uksele koputasid ning olid valmis viga kohe parandama. Lõpuks saadigi tõele jälile, et mõned juhtmeotsad olid seina sees lihtsalt ühendamata jäetud.
Valveelektrikuna töötav Vitali avaldas seepeale arvamust, et kui tema sellist tööd teeks, lastaks ta kohe lahti. Aga teise päeva õhtuks oli toas kõik olemas ning pärast keskööd mängude avamiselt tulles anti valvelauast kaasa isegi elektripirnid, mida laualampidesse keerata. Ikka tavalised soojad, mitte säästupirnid.
Ja kui toal puudus teine võti, siis tehti koopia valmis lausa öösel, sest võtmemeister on samuti 24/7 tööl, rääkimata meediahotellide puhvetipidajatest, kes peavad ööpäevaringselt leti taga igavlema, olenemata sellest, kas keegi neid külastab või mitte.
Mängude turvasüsteemid näikse samuti töötavat. Kogu olümpiaterritoorium on mitmekordselt turvatud ja n-ö kinniseks piirkonnaks muudetud. Turvaaiad ümbritsevad kõike ja seda dubleerivad veel omakorda sõdurid, politseinikud või lihtsalt turvatöötajad. Sellele vaatamata tuleb kindlate reeglite järgi läbida kontrollpunkte, kus bussidel ja autodel kõikvõimalikud avad ja luugid igal väljasõidul kinni teibitakse, juhipoolne uks kaasa arvatud.
Valvemeeskonnad on kõikide maanteede ja Adleri – Krasnaja Poljana raudtee ääres patrullimas, eriti sildade läheduses. Tundub, et ega Venemaale vist mujale enam korravalvureid jäänud polegi. Samas on selline kontrollsüsteem olümpiamängude puhul tavaline. Võiks isegi öelda, et näiteks 2002. aasta Salt Lake City talimängudel oli see kordades karmim, kuid siis ei kasutatud veel ka kinnist olümpiaterritooriumi. Toona kõndisid hambuni relvastatud laskevalmis automaatpüssidega ning sõrme päästikul hoidvad sõdurid igal pool ringi, nüüd võis taolist eriüksust näha vaid mängude avamisel olümpiastaadioni ümbruses.
Huvitav vaatepilt avanes siiski Krasnaja Poljanas, Esto-sadoki ja Roza Hutori vahelisel maanteel. Mäesuusatamiskeskusse viiva tee ääres oli aeg-ajalt näha valgeks maskeeritud väikseid majakesi, kus paistis keegi sees liigutavat, kes siis vaatepilust binokliga mägedes toimuvat jälgis. Alla orgu jääv Esto-sadok oli sealt näha nagu peopesal. Ja küllap ei olnud neil vaatlejatel kaasas ka ainult binoklid. Õnnetuseks on aga viimaste nädalate soojad ilmad lume neilt nõlvadelt suuresti ära sulatanud ning valged kuudid paistavad välja nagu omaette märklauad.
Välisturiste praegu napib
Nii et turvalisuse tagamiseks on tehtud väga palju. Siiski tundub esmapilgul, et välisilma meedia poolt loodud kuvand ja hirmutamine on turistide arvule oma jälje jätnud. Mitte, et publikut vähe oleks, kuid valdavalt on need Venemaa eri paigust kohale sõitnud olümpia siseturistid.
Võistluspaikades ringi liikudes ei märka tavapäraselt suuri ja silmatorkavaid Austria, Norra või näiteks Saksamaa fännigruppe, kes sellistel puhkudel endast valjuhäälselt selgelt märku annavad.
Eriti paistis see välja mäesuusatamiskeskuses meeste kiirlaskumise aegu või suusahüppemäel. Tavaliselt kärarikkalt kaasaelavat Kesk-Euroopat ei olnud näha. Küllap on eemale jäädud hirmust terroriohu ees, mida usinalt on külvatud.
Samuti torkab silma korraldajate oskamatus sellist suurvõistlust enda müügihuvides ära kasutada. Kui tavapäraselt ääristavad olümpiamängude võistluspaiku lõputud müügiputkad, kust saad süüa ja juua, siis Sotši olümpiarajatiste ümber neid peaaegu polegi. Nii kõnnivad välisturistid võistluspaigalt kuiva suuga tagasi hotelli, et seal head ja paremat pruukida.
Olümpiamelu on aga Sotši piirkonnas sellegipoolest silmatorkav. Adleri linnas ringi liikudes tuletab olümpia ennast igal sammul meelde, seda kasvõi juba tänu kirevates riietes ringi liikuvatele vabatahtlikele. Viimaste hulka on seekord kaasatud ka sõjaväe ajateenijaid. Nii et sunniviisiliselt vabatahtlikuks, nagu rääkis ühe ajateenija abikaasa.
Eesti spordi suursaavutustel pole olümpia esimete päevade järel põhjust peatuda. Ei aidanud isegi peaminister Andrus Ansipi kohalolek, kellel on endal Sotšiga head sportlikud mälestused. 1972. aastal saavutas ta koolinoorena just tänases olümpialinnas
TIIT LÄÄNE, Sotši
