Rahvusliku tekstiili eriala hakati Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias õpetama tosin aastat tagasi. Rahvusliku lauamängu loomine on selle eriala neljanda kursuse tudengite traditsiooniline üldkompositsiooni õppeülesanne.
“Idee järgi peaks tudeng loodavasse lauamängu kokku panema kõik selle, mis ta on esimestel aastatel erialatundides ning kompositsiooni, maalimise ja joonistamise tundides omandanud,? ütles rahvusliku tekstiili eriala üldkompositsiooni õppejõud Mare Hunt. “Esimese kursuse tudengitele sellist kompleksülesannet veel anda ei saakski.?
Rahvusliku tekstiili eriala viie senini lõpetanud lennu (vastu võetakse noori sellele erialale igal teisel aastal) tudengite loodud lauamängudest saab näitusel näha paarikümmet. Osa neist on paberkandjal, osa aga tekstiilist. Eeskujudeks on mängumeistritele olnud enamasti Tartu Mänguasjamuuseumi kogudes talletatud 1930. aastatest pärinevad lauamängud, ent inspiratsiooni on otsitud ka raamatutest ning leitud ka päris originaalseid ideid.
“Tsirkus? ja “Virkus?
Üsna palju on tekstiilitudengid interpreteerinud tuntud lauamängu “Reis ümber maailma?. Selle analoogideks on näiteks Marvi-Liina Riidi kolmes variandis teostatud “Reisikiri? ja Liisi Essi “Reis ümber Muhu?. “Kits? ehk “Tsirkus? on olnud aluseks Liisi Essi ?Kosjasõidu? ja Annika Aabi “Virkuse? loomisel. On ka mitu doominot (Marika Kortsi “Kiridoomino?, Kristi Jõeste “Kihnu doomino? ja Ingrid Uusi “Peremärgi doomino?), Muhu mustritega kirjatud “Muhu kabe? (Liisi Ess), lotot ja puslet sünteesiv “Lambaloto? (Marika Korts), “Trips-traps-trulli? põhimõttel mängitav “Nööbimäng? (Annika Aab), “Setu sitikate sörk? (Katrin Rebane), kus iga mängija nupul oma rada käia.
Eriti õpetlikud tunduvad olevat Ingrid Uusi ?Tikandimäng? (õpetab tundma rahvuslikus tikandis kasutatavate motiivide tähendust), Anneli Vassari “Teljemäng? (õpetab tundma kangakudumisega seotud töövahendeid) ja Christi Küti “Kaheksakand ? õnnetäht? (õpetab tundma rahvuslikes mustrites kasutatavat maagilist märki ? kaheksakanda). Eriti efektsed on aga kaks viltimistehnikas valmistatud mängu: Kristina Libe “Õllekannumäng? ja Reelika Kääri “Kärjemäng?. Viimasel on, muuseas, mängunupudki vildist, esimesel aga puust ja õllekapakujulised.
Poes saada pole
Tudengitööde väljapanek on ühtaegu vaimukas, fantaasiarohke, tehniliselt kvaliteetne ja südant soojendav. Eriti vahva on see, et õige mitut mängu saab kohapeal ka mängida. Kindlasti mängiksid paljud inimesed selliseid mänge koduski. Ainult et poest neid vähemasti esialgu veel otsima minna pole mõtet.
?Tudengite loodud mängud on olnud juba väljas Eesti Rahva Muuseumis, Pärnu Lydia Koidula majamuuseumis, Mahtra Talurahvamuuseumis ja Viljandi linnaraamatukogus ning paljud lapsevanemad, õpetajad ja lasteaiakasvatajad on soovinud endalegi selliseid mänge soetada,? ütles Mare Hunt. “Paraku on tirazeeritud vaid mõningaid esimese lennu loodud mänge ja neidki ainult veerandsajas eksemplaris. Mängida saab nendega näiteks Tartu Mänguasjamuuseumis, Eesti Rahva Muuseumis ja veel mõnes kohas.?
Mare Hundi sõnul pole võimatu, et mänge ka suuremas tiraazis trükkima ja turustama hakatakse, ent enne tuleks luua mingi lisastruktuur, mis võimaldaks sellise asjaga tegelda: kultuuriakadeemia kui avalik-õigusliku õppeasutuse jaoks on äritegevus tabu.
Rahvuslikke mänge looma ärgitada kavatseb Mare Hunt ka järgmisi tekstiilieriala lende. Käsitlemata teemasid on tema meelest rahvakunstis veel piisavalt. Rahvuslik taluarhitektuur näiteks ja rehielamu kui selle üks originaalsemaid nähtusi. Mängude näitus jääb Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis avatuks septembri lõpuni.
RIINA MÄGI
