Läinud nädalal kirjutas Eesti Päevaleht ühest noorest tütarlapsest, kes pärast aastatepikkust internetikiusamist endalt elu võttis. Teema tõstatas taas valusa teema: miks me üksteisele pidevalt sõnadega haiget teeme, mõnikord lausa nii pikalt, kuni teine inimene enam lihtsalt ei jaksa.
Küberkiusamine tõstatub aeg-ajalt ikka meediapilti. Tuleb rääkida sõnavabadusest ja laimamisest, põhjustest ja tagajärgedest. Läinud nädala Eesti Päevalehe artikkel pani paljusid küsima, miks noored nii õelad on.
Ent tihtipeale saab kiusamine alguse juba koduseinte vahelt. Kas olete kuulnud, kui õelalt võivad täiskasvanud teiste kohta öelda? Kommenteerida teiste välimust, iseloomu, isiklikku elu ja tõekspidamisi? Kas olete lugenud veebiväljaannete kommentaare või suure foorumi teemapüstitusi, mille autoriteks on just enamasti lapsevanemad? On naiivne arvata, et noored vanemate käitumisest midagi ei õpi ning seda ühiskonda ei peegelda. Ja kui kodus on „hea tava“ teistest halvustavalt rääkida, ei tasu arvata, et pealetulev põlvkond kuidagi parem oleks. Selle asemel, et noori halvas käitumises süüdistada, peaks iga lapsevanem ja täiskasvanu kõigepealt peeglisse vaatama.
KERTTU-KADI VANAMB
