Täiskasvanud Õppija Nädalal õpiti Jõgevamaal paljudes paikades ja mitmesuguseid asju. Kiigemetsa Kooli keraamikaklassis sai rühm huvilisi möödunud neljapäeval tuttavaks batikatehnikaga. Mõnetunnise töö tulemusena valmis igal kursuslasel omanäoline sall või rätik.
Kui allakirjutanu Kiigemetsa Kooli keraamikaklassi jõuab, on naised nii ametis, et tulijat peaaegu ei märkagi. Neil on käsil raamile kinnitatud siidkangakupongi värviga katmine. Mõnel on kupong salli-, mõnel rätikukujuline. Ehkki tööd on alles algstaadiumis, võib nende põhjal juba autorite kohta mõningaid järeldusi teha.
„Sul on siin nagu vanad Kuutma vaibatoonid,“ ütleb kursuse juhendaja Meedi Ümar Mare Rosinale.
Teenekas tekstiilikunstnik Peeter Kuutma kasutanud Meedi sõnul oma vaibakavandites palju sinist, rohelist, musta ja halli, mis sobivad enam-vähem igasse interjööri. Sall peab samuti sobima, aga mitte interjööri, vaid kandja riietusega. Mare salli õrn sinine ja hall sobivad tõesti paljude riietusesemetega.
Kairi Merimaa sall reedab aga autori huviala: selle ühelt nurgalt leiab Pekingi paleekoera kujutise ja teiselt nurgalt kutsu käpajälje. Kairi kodus kasvavadki Pekingi paleekoerad ja tavaliselt on neid seal rohkem kui üks.
Värv ja vaha
Koera ja käpajälje on Kairi siidile maalinud sulavahaga. Vaha ongi antud juhul see komponent, mis batikatehnikat tavalisest siidimaalimisest eristab. Batikatehnika puhul kaetakse nimelt kangast värvides osa selle pinnast kinni — kas vahaga või kangast teatud kohtadest tugevasti kokku sidudes. Nn sidumisbatika jääb seekord katsetamata, küll aga proovitakse ära vaha pakutavad võimalused. Ja need on päris suured.
Iseasi, kui hästi neid võimalusi kasutada oskad, kui varasem selle tehnika viljelemise kogemus puudub. Ei teagi, kumb õige tegutsemisplaani väljatöötamisel rohkem abiks on, kas loogika või kujutlusvõime, aga loodetav lõppkujutis tuleb osata n-ö eri kihtideks lahutada ning alustada kanga katmist kõige heledamast värvikihist. Värvikihtide vahepeal võib lasta möllata „vahafantaasial“. Kui soovitakse jätta ka valgeid pindu, tuleb vaha kanda riidele juba enne esimest värvikihti. Kui soovitakse tekitada võrku meenutavat krakleemustrit, tuleb hangunud vahakiht enne riide järgmise värviga katmist praguliseks murida. Lõpuks triigitakse vaha riidest kuuma triikrauaga välja ning kaunis ja omanäoline aksessuaar ongi valmis.
Sallist boolero
Rätikut ja salli tuleb muidugi ka kanda osata. Põnevate kandmismooduste tutvustamiseks on Meedi kohale toonud ühe New Yorgis välja antud raamatu.
„New Yorgi äriilmas on kostüümi kandmine peaaegu et kohustuslik,“ ütleb Meedi Ümar. „Ning ega kostüümile erksama ja värskema ilme andmiseks suurt muud üle jäägi kui salli kanda. Aga vabamas vormis rõivastuse puhul võib salli ka näiteks booleroks siduda.“
Kuidas see käib, seda on lahkesti nõus näitama Kiigemetsa TÕNi projektijuht Merje Talistu.
Teades hästi, et üks kursuslastest, Mare Rosin sealsamas Kiigemetsa Koolis käsitööringi juhendab, ei saa ma jätta küsimata, miks ta omast vabast ajast veel käsitööga tegelema tuleb.
„Kui ma tavaliselt lõigun iga päev kangast ribadeks, et koos lastega sellest telgedel vaipu kududa, siis siin saan ma vahelduseks kangast kaunistada,“ ütleb Mare muiates ning lisab, et ega ta igasugusele käsitöökoolitusele küll enam ummisjalu jookse. See batikakursus on aga käe-jala juures ning annab pealegi käegakatsutava tulemuse salli näol. Ning kui tehnika meeldima hakkab, saab seda ka iseseisvalt harrastada.
„Täiskasvanud Õppija Nädal ongi rohkem nagu isu tekitamiseks,“ ütleb Merje Talistu. „Kes selle nädala kursustel millestki uuest ja põnevast maigu suhu saab, hakkab sama asja kohta oma käe peal teadmisi või kogemusi ammutama.“
i
RIINA MÄGI
Batika ehk batik
Indoneesia päritolu tekstiilikunsti tehnika — riide värvimine selle osalise katmise abil.
Katmismeetodeid on erinevaid. Neist enim levinud on kuumvahaga ositi ülevalamine, mille puhul vahaga kaetud alale riidevärv ligi ei pääse. Vaha baasil batika arvatakse olevat enam kui tuhat aastat vana, selle juured ulatuvad tõenäoliselt iidsesse Egiptusse ja Sumerimaale.
Peale vaha baasil batika tuntakse sidumisbatikat, mille puhul naturaalsest puuvillasest või siidist riideese seotakse nööridega ülitugevalt kokku. Sidumisel võidakse juurde panna ka kilet, puidust treitud vorme, kive ja teisi esemeid. Ülikõvaks seotud „kaikaid“ keedetakse potis tekstiilivärvi sees. Pärast loputamist, lahtisidumist ja põhjalikku pesemist võidakse protseduuri korrata, kasutades mõnda muud värvitooni või valgendit.
Sidumisbatika tehnikas on kõige enam värvitud riideesemeid, näiteks T-särke. On tehtud ka kardinakangaid ja isegi raamitavaid pilte.
(Allikas: Vikipeedia)
