Tänavusel suvel kostitab taevas meid ohtralt. Eilegi oli mitu tormilist hoovihmahoogu, no ei lase näiteks laudu pintseldada immutusvahendiga, mida üritasin teha. Mööda kaldu asetatud lauapinda nõrgus siis taevast tulnud vesi, saades nüüd vikerkaarevärvilise läike. Mullu asetasin veepütid hilinemisega pärast esimesi kevadvihmasid räästa alla ja nad täis ei saanudki, pidin suve jooksul kõvasti juurde pumpama, siis tänavu vett ei kulu. Uus vihmavaling langeb veevaatidesse koskedena ja need ajavad pritsides üle. Kastmise töö on sel suvel hoopis ära jäänud, see-eest on rohimist enam, sest umbrohule eriti meeldib, kui üht fotosünteesi algprodukti on ladnalt käes.
Selle suve lemmikuks võib pidada üht ammusest ajast tuttavat umbrohtu ‒ vesiheina. Alalõpmata on tulnud tema lopsakaid ja õrnu kogumeid peenardelt eemalda, kobamisi otsides kohta, kust taim alguse saab, et siis ka juur välja kiskuda. Ei kõrveta ega torgi, täitsa mõnus “suhelda” ka paljakäsi. Ja ega ta eriti vastu ka ei punni, kui näiteks võrrelda ohakate või pujudega. Niisugust rohtu oleks ka Itil ja Kustil tore olnud sigadele varuda, aga filmis oli näha, et seda õnne neil polnud.
Hakkasin siis huvi tundma, mida vesiheinast on teada, ja interneti avarustest sain teada ka niisugust, mida enne ei teadnud. Nimi on sellel ikkagi tagasihoidliku välimusega umbrohul uhke ‒ Stellaria media. “Stella” tähendab ju ladina keeles taevatähte, tähtkuju või päikest – igal juhul midagi taevalikku. Ta kuulub nelgiliste sugukonda, mille mõnede kaunite liikidega on ju väärikas olla sugulane. Tähtheina perekonna 120st liigist on ta tuntuim esindaja. Aga tavaelus, kes ta õisi eriti tähele panebki? Aga väikest tähekest meenutavad need küll. Viljadeks on väikesed kuprad, mis pärast valmimist kohe avanevad ja kostitavad pinnast rohkete järeltulijatega ‒ üks taim annab 1500-25000 seemet, mis idanevad kiiresti kuni kolme sentimeetri sügavuselt ja säilitavad eluvõime kuni 50 aastat. Sügisel tärganud taimed ka talvituvad, keset talvegi võib nende rohelist leida.
Rahvapärased nimed on maisemat iseloomu ‒ virn, limarohi, rägaahein, siavirn ja nädselm. Ühe taime eluiga on vaid üks kuu, aga suve jooksul võib seemnest kasvada kaks kuni kolm põlvkonda ‒ nagu lõunamaades saab mitu riisisaaki aastas! Aga seal on vegetatsiooniperiood pea aasta läbi, meil ju vaid kuus kuud, nii et tubli tegija.
Peale seemnelevi võib paljuneda ka alumistelt sõlmekohtadelt juurdunud varretükikestega, lamanduvatele vartele tekivad lisajuured – uued taimed jäävad emataimega ühendatuks. Põhiliselt leidub teda köögiviljapõldudel, niiskel viljakal mullal, aga ükski paik pole välistatud. Taim on harunenud, lausa polstrina, moodustab tiheda puhma.
Hulganisti kasvamine aitab harudel “püsti seista”, sest nii lehed kui varred on pehmed, nagu tugikoeta. Mahlane ja sile, hea toidutaim loomadele ‒ sigade meelistoit, sellest nimigi ‒ siavirn. Kanadki on neile maiad, hea, et neid leiab lumest-lumeni, kui meie talvedel üldse on kavas veel lund tekitada. Ilma lumeta siis lausa aastaringi.
Kuna vesihein tahab haritud maad, siis esineb inimmõjudega aladel. Tal on ka palju häid omadusi, mõned mitmekesiste taimemenüüde pooldajad soovitavadki mitte väga korralikud rohimises olla ja võtta siis vesiheina peenralt salatitesse vastavalt soovile. Juba keskajast peale on teda söödud, toorelt salatina ja keedetult suppides nagu spinatit. Tema väärtuseks on suur karotiini ja C- ja E-vitamiini sisaldus. Leidub ka neid, kes ei soovita vesiheina toiduks rohke saponiinisisalduse pärast. Aga põnev, et vesiheina järgi oli vanasti ennustatud ilma: kui õied olid avanenud kell 9 hommikul, siis pidi tulema selge ilm. Käega katsudes tundub taim ka kuiva ilmaga märg ‒ sellest on ta oma nimegi saanud. Et nii väikeste õitega taim, kellel vahel isegi tema väikesed valged kroonlehed võivad puududa, on putuktolmleja, paneb mind imestama. Seemned aga ilma putukateta ei valmi ‒ oskab meelitada enda juurde putukaid ehk teisiti, leidub huvilisi. Tõenäoselt ei ole vesiheina tolmeldajateks mesilased, keda tänavu, kurdetakse, on väheks jäänud, vaid ikka mingid väiksemad tegelased. Vähemalt ma pole silmanud, et vesiheinal mõni kimalane oleks. Aga ma pole sellele tähelepanu ka pööranud. Loetakse heaks meetaimeks, no kas siis ikkagi mesilased?
Vesiheinatee valmistamistki on õpetatud: kaks teelusikatäit kuiva ürdi kohta valada peale neljandik liitrit vett, lasta tõmmata kuni kümme minutit,kurnata ja juua neli korda päevas. Tõmmist tuleb lasta neli tundi tõmmata. Kasutada saab teda põletikuvastase toime pärast, aga ta ka rahustab, on diureetiline ja pärsib ja lõhustab kasvajate rakke. Kui nii, siis võib igal juhul proovida, profülaktiliselt. Vesiheina baasil toodetakse ka preparaate ja nende kasutusala on väga lai ‒ küll haavade kinnikasvatamine, maksa- ja neeruhaiguste, südame, kehvveresuse ja kopsuhaiguste raviks. Ürti tuleb koguda õitsemise ajal, kuivatada kuni 40 kraadi juures, säilitada klaas või puunõus kuni kaks aastat. Aga soovitav on kasutada värsket taime ja selle mahla. Tursete korral tuleb võtta umbes 30 minutit vesiheina vanni, näiteks jalgadele. Viimased tarkused on pärit Toivo Niibergi raamatust “Umbrohud raviks ja toiduks”.
EHA NÕMM
