Novembril on kirjandusega mitmesugused seosed. Andrus Kivirähki kultusromaan kannab pealkirja „Rehepapp ehk November”. Luulesõpradele seostub november juba üle veerand sajandi Jõgeval toimuvate Betti Alverile pühendatud luulepäevadega „Tähetund”.
Selles sündmuses on fenomen, mis paneb imestama ja küsima, kuidas vaatamata tormakale digi- ja tehnoajastule jätkub ikka koolinoori, kel soov süvenenult ja tähelepanelikult luulet lugeda ning valmisolek seda rohkearvulise publiku ees esitada. Küllap on poeesias midagi olulist ja vajalikku igale põlvkonnale.
Tavainimestel on keeruline luulega sinasõbraks saada. Et luulet lugeda, ise luua ja teed poeesia juurde juhatada, peab olema isiksus. Nii võib iseloomustada õpetajaid, kel tarkust, oskusi ja kogemusi õpilasi luule võlude ja püsiväärtuste juurde tuua.
„Võib kahtlusteta öelda – „Tähetundi” praegusel kujul poleks, kui Jõgeva Gümnaasiumis ei oleks Lianne Saage-Vahurit ja tema „Liblikapüüdjaid”, kirjutas Anu Mõttus 2010. aastal ajakirjas Haridus. Sellest kirjutisest leiab ka Jõgevamaa haridus- ja kultuuriloost huvitava fakti, et Lianne Saage-Vahur suunati Jõgeva I keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks 1989. aastal, niisiis kolmkümmend aastat tagasi.
Head lapsed kasvavad luulega
Avara silmaringiga, võimekad ja oma töösse loominguliselt suhtuvad õpetajad suudavad sügavat vaimsust ja elujõulist emotsionaalsust luua igas koolis, olgu see siis väiksemas või suuremas paigas. Kui selliseid õpetajaid jätkub ka tulevikus, ei tarvitse karta, et sündmused nagu luulepäevad „Tähetund” Eesti hariduse- ja kultuurielust kaovad.
Luule lugemine ja mõistmine arendab õpilase mõttemaailma, luuletuste päheõppimine mälugi. Selles protsessis on aga midagi veelgi tähtsamat – nimelt kasvatuslikku. „Tekste on igasuguseid, aga kui laps juba teab, et on olemas luuleraamatud ja luuletajad, ei saa ta enam halb olla,” on öelnud õpetaja Lianne Saage-Vahur.
Luulepäevades „Tähetund” hoiab positiivset pinget ja elujõudu selle keskendumine igal aastal erinevale teemale. Tänavuse „Tähetunni” teemaks on poetess Ave Alavainu luule.
Nii Alveri kui ka Alavainu teene on maakonnakeskuste kuulsaks tegemine läbi kirjanduse ja oma loomingu. Betti Alver lahkus sünnilinnast Jõgevalt küll noorena, kuid ometi on Jõgeva kõige alverlikum linn Eestis ja ka maailmas, nagu Palamuse lutsulikum või Vargamäe tammsaarelikum paik.
Poetess Alavainu on kuulsaks teinud oma praeguse kodusaare Hiiumaa ja selle pealinna Kärdla.
Luuletajannasid seob ka veel üks huvitav fakt. Nimelt andis Ave Alavainu 2009. aastal Kärdlas Ave Vita! keskuses poetess Elo Viidingule üle käevõru, mille ta omakorda oli pärinud Betti Alverilt.
Alverile oli Bütsantsist pärit käevõru kunagi kinkinud kirjaniku ja vasakpoolse poliitiku Johannes Vares-Barbaruse abikaasa. Alver oli palunud Alavainut, et viimane kingiks käevõru edasi mõnele vägevale poetessile, või kui sellist ei leita, siis mõne luuletaja abikaasale. Õnneks oli Elo Viiding väärika ja haruldase päranduse saajana olemas.
Käevõru lugu ajendab tsiteerima Hasso Krulli, kes on nimetanud luuletust kingituseks. „Luuletus on kingitus, aga mitte ainult kingitud asi. See kingitus on elus: ta on tulnud teiselt poolt, sealt, kust tulid meie esivanemad, kust tuli esivanemate keel. Luuletus on selle keele laps, üks väga arvukatest lastest, ja ta on niisama elus nagu see keelgi,” kirjutas Krull kultuuriajakirjas Vikerkaar aastal 2011.
Eriti vaimuvärskelt kõlab see mõte peagi lõppema hakkaval emakeele aastal.
Igavesti aktuaalne Betti Alver
Küllap on järjepidev huvi Betti Alveri ja temale pühendatud luulepäevade „Tähetund” vastu seotud ka poeedi loomingu teravameelsuse ja päevajalisusega. Ka tema tegelased elavad edasi nagu Tammsaare Andresed ja Pearud, Põrgupõhja Jürkad ja Kaval-Antsud ning Kivirähki Rehepapid, Imbid ja Ärnid.
Ajakirjanik Urmas Vadi on Vikerraadios analüüsinud Betti Alveri luuletust „Lähen müüjaks” nii:
„Mis luuletus see on? See on ühe väikese lapse vaade sellele, et „sa mine hulluks või halliks, kuid palgaga läbi ei saa” ja siis minnakse linna, sest „linnavärgid” on moes.” Ühesõnaga majanduslik seis on selline, et peab kodukohast lahkuma. Kas Betti Alver nägi ette meie haldusreformi ja ääremaastumist? Head luuletajad suudavad seda.”
Samuti manitseb lüürik Betti Alver meid hoidma kainet mõistust ja püüdma jääda reaalsuse piiridesse, sest nende ületamine võib meid viia selliste arstide vastuvõtule nagu olid Sigismund Freud, Juhan Luiga ja Vaino Vahing ning nagu on Jaan Olari. Kes ei teaks siis Alveril luuleridu „Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm, kateedrist hullupalati on ainult väike samm.”
Homme algavad Jõgeval taas luulepäevad „Tähetund”, mis loodetavasti pakuvad huvi mitte ainult luule esitajatele ja nende juhendajatele, vaid paljudele inimestele Jõgevalt ja kaugemaltki.
Mainekujunduslikus mõttes võiks seda sündmust kutsuda ka meie kultuuripõllu „Jõgeva kollaseks”.
JAAN LUKAS, ajakirjanik
