Omavalitsus on kohustatud edastama avalikustamiseks teateid nende valduses olevate sündmuste, kavatsuste ja tegevuste kohta, mille puhul on eeldada avalikkuse huvi ning avaldama veebilehel ja linnalehes asjakohast teavet. Puiestee puude raie muudab oluliselt kesklinna maastikku ja keskkonnaseisundit. Miks jõgevlased saavad sellest teada liiga hilja ? alles pärast puude raiumist? Sellisest kavatsusest polnud teavet Jõgeva linna veebilehel, Jõgeva Linnalehes ega Vooremaas.
Seoses Jõgeva kesklinna detailplaneeringuga 1998. aastal hinnati kõik planeeringualale jäävad puud ja põõsad. Kõrge hinnangu said ka praeguseks hävitatud 1946. aasta kevadel istutatud 11 pärna. Viimase kaheksa aasta jooksul on raiutud teisigi kõrge haljastusliku väärtusega puid. Näiteks kaks pärna, mille asemel on Säästumarketi reklaampost ja parkla; kaunis pihlakapõõsas kesklinnas Eesti Ühispanga ja endise apteegi vahel, kümme pärna Aia tänava puiesteel ja neli vahtrat lõigati maha seoses Keskuse poe juurdeehitusega. Mitmeid teisigi kõrgelt hinnatud puid on tahetud maha võtta, kuid tänu ametnike vastuseisule pakuvad tänaseni ilu ja suvel ka varju liigse päikesepaiste eest, mõned neist vaaguvad elu ja surma vahel seoses juurte läbilõikamisega parklate rajamise ja kaevamistööde käigus.
Põhjendused pole õiged
Heaks tavaks on kohalikele elanikele teavitada kavatsustest, et enne otsustamist saaks rahvas kaasa rääkida olulistest muudatustest oma kodulinnas. Jõgevlased on hämmingus: miks võeti maha ja juuriti täies elujõus üksteist alleepuud kesklinnas? 15. Juuli Vooremaas kirjutatud põhjendused ei ole päris õiged.
Kõik pärnaliigid, sh ka harilik pärn, on linnatingimustes ühed paremad ja vastupidavamad puud linna haljastuses. Varjutaluva liigina moodustab ta tiheda lehestiku (näiteks 100-aastase ja 30 cm tüve läbimõõduga pärnapuu lehtede kogupindala ulatub kolmesaja ruutmeetrini), pehme puidu tõttu on võrastikku lihtne hooldada, kannatab väga hästi pügamist (parim hekipuu), tüve ja juurte vigastused paranevad kiiresti, on pikaealine (500 a), tormikindel, uueneb hästi kännuvõsudest, õõnsused ja praod vanades pärnades annavad võimalusi elamiseks paljudele suluspesitsejatele laululindudele ja kaitsealustele nahkhiirtele varjumiseks. Valede pügamisvõtete ja linnas sagedaste mehaaniliste vigastuste tõttu on kahjuks pärn vastuvõtlik tüvevähile (pärnavähk) ning hariliku pärna võrsed kannatavad sageli seenhaiguse all (pärna võrsesurm). Pärna tüve südamemädaniku kujunemine poole sajandi vanustel puudel on liigile loomulik ja see ei kahjusta puude esteetilist väärtust haljasaladel. Raiutud puude tüved Suurel tänaval olid terved ja südamemädanikuta, mida oli võimalik näha 15. juuli Vooremaa lugejatel lehes avaldatud fotol.
Parginduses on tavaks, et kui puiestee puudest on kolmveerand kuivanud, siis tuleb mõelda kogu allee asendamisele. Üksikult või rühmiti alleepuude asendamine ei ole üldjuhul haljastuses õigustatud. Aednik Aleksander Orase eestvõttel praeguseks juba 60 aastat tagasi istutatud 150 pärnapuust raudteest Piiri tänava ristmikuni oli enne raiet alles 82 puud (55%) ? pärast raiet 71 puud (47%). Varem on kesklinnas asendatud vaid kaks alleepuud ja juurde istutatud kuus puud (viimased detailplaneeringut eirates).
Vanade puude asendamine kesklinna tingimustes on väga riskantne. Jõgeval istutatud heistrite (üle meetri kõrguste istikute) istutamine ja hooldamine (kastmine, kujunduslõikamine) ei ole seni olnud kvaliteetne. Istutusvigade, hooldamatuse ja sobimatusse kasvukohta (nt trasside peale) istutamise tõttu on puud kas kuivanud või stressis ja neil pole sageli elujõudu. Seetõttu pole usutav, et istutatavad läiklehised pärnad suudetakse ühesuurustena hoida. Seni ei ole linn suutnud peatänava pärnasid regulaarselt hooldada, puudereas on 18 pärna jäänud üldse pügamata ja nende võra on kasvanud vabakujuliseks.
Aastakümneid kasvanud puud on kohastunud linnatingimustega. Pärnad kasvasid suureks, kui tänavaid veel ei soolatatud ja asfaltpinda oli vähem. Uute puude juurekava ei saa enam laiutada, nad kasvavad kui lillepotis ja ellujäämine sõltub üksnes inimeste hoolitsusest, st kastmistoru kaudu tuleb väetada ja viis kuud (maist septembrini) veega kasta, talvel vältida kloriidide sattumist juurekavale. Seni pole suudetud piisavalt kasta meie linnas istutatud puid ja osa neist on hukkunud või kiratsevad (nt ühisgümnaasiumile maavanema kingitud Kalevipoja tamm on põuaga kuivanud, Aia tänava lõppu istutatud pärnarida kiratseb). Trimmeritega muru niitmisel ei ole näha olnud taimekaitse ekraani kasutamist, seega võib ennustada suure tõenäosusega noorte puude tüvevigastusi, pärnavähi levikut ja istutatud puude hukkumist. Nimelt on puu kõige õrnem osa koorealune kambium, mida ei tohiks üldse vigastada.
Noori puid ja eriti põõsaid on linnas raske suureks kasvatada. See, et puudel ei ole raamatupidamises rahalist väärtust, ei tee puid veel väärtusetuks. Põhjalikumalt tuleks enne raieloa andmist kaaluda pigem projektide muutmist, kui anda luba väärtuslike puude hävitamiseks.
Vello Keppart
