Ühte tänavu Tabivere Gümnaasiumi lõpetanud tüdrukut teavad vist küll vähemalt nägupidi kõik asula elanikud, kes kohalikku vabaajakeskust külastanud on.
Katriin Laurson on seal juba õige mitu aastat kord rahvamaja-, kord spaakorrusel ringi askeldanud ja mitmes Tabivere Harrastusteatri näitemänguski kaasa teinud. Nüüd aga seisavad tragil ja töökal tüdrukul ees mitmed elumuutused, sest jaanipäeva paiku oli gümnaasiumi lõpuaktus.
Kas on kahju ka, et kool läbi sai?
Eks pisut ikka. Ühest küljest on suur kergendus, et kõik see eksamipabin möödas on, aga samas tead, et enam kunagi ei ole oma klassikaaslastega niimoodi koos nagu nende 12 aasta jooksul, ja see teeb kurvaks.
Oled n-ö Tabivere pärismaalane, järelikult ka paljude klassiõdede-vendadega juba lasteaiast saati tuttav?
Lasteaiast mitte. Olin kodune laps ja meiega tegeles ema, tal on meid tervelt viis.
Aga jah, 16 oli meid klassis ja neist kuus on Tabivere lapsed, kellega algusest peale koos oleme olnud. Veel 10. klassis, kui Tartust ja mujalt palju uusi tuli, tegime esialgu vahet, kes n-ö omad, kes mujalt tulnud. Aga peagi sai ühest Tartust tulnud tüdrukust, Kaisast, üks mu paremaid koolikaaslasi. Helistame tihti teineteisele, käime koos pidudel.
Esimene õpetaja jääb ka tavaliselt meelde, nagu õpetajale oma põngerjad esimesest neljanda klassini?
Kahjuks läks meie klassil selles osas halvasti. Meie esimene õpetaja suri varsti ja pärast seda vahetusid klassiõpetajad üsna mitmel korral. Pikemat aega on meiega olnud Kadi Kesa ja hea meel on mul selle üle, et praegune klassijuhataja Reet Rosenberg meid maha ei jätnud, kui teise kooli tööle läks, vaid andis vaid meile lõpuni edasi nii eesti keelt, kirjandust kui kirjandiõpetust. Sellest oli eksamite eel palju abi ja tuge.
Kuidas eksamid läksid?
Ausalt öeldes mitte nii hästi, kui tahtsin ja lootsin. Valisin kõik riigieksamid, sest mul on kindel plaan edasi õppima minna. Keemia tegin ära möödunud kevadel ja geograafia ülemöödunud aastal. Selleks kevadeks jäid bioloogia, saksa keel ja kirjand. Aga kui nüüd punkte kokku arvutan, teeb natuke murelikuks. Kardan, et ei saa sisse sinna, kuhu tahaksin. Eriti õnnetu olen kirjandi üle. Valisin teemaks „Pikk tee endani” ja alustasin päris ladusalt, kuid kahe tunni pärast läks enesetunne kehvaks. Püüdsin küll sellest mitte välja teha, aga kirjatöö jäi ikkagi tooreks.
Kuidas selle teema enda jaoks lahti mõtestasid?
Kirjutasin, milliseks on mu vanemad ja vanavanemad mu kasvatanud, milliseks sõbrad mind kujundanud on ja milline ma ise tahan olla ja olen. Ja sellest, mida elus saavutada tahan.
Kas Su edasiõppimisplaanid on endiselt seotud Viljandi Kultuuriakadeemiaga, nagu siis kuulda oli, kui mõne aasta eest rahvamajas selle juhataja Tiina Tegelmanni abilisena kooli kõrvalt tööle hakkasid?
Jah, tõepoolest arvasin mõne aasta eest, et lähen Viljandisse kultuuritööd või siis valgustus- ja helitehnikat õppima. Aga kui ma seda sorti tööga rahvamajas pikemalt kokku puutusin, jõudsin järeldusele, et eluaegseks ametiks see mulle ikka ei sobi.
Ja millised sihid on nüüd?
Tegelikult huvitab mind väga geenitehnoloogia, mida saab õppida Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas. Üks mu hea sõber õpib Tartus arstiks ja temaga koos oleme arutanud, et see ala sobiks mulle. Mulle nimelt meeldib asju põhjalikult uurida, leida seoseid, läheneda probleemidele süvitsi. Iseasi on muidugi, kas ma oma hinde- ehk punktisaagiga sinna pääsen. Reaalainete ega bioloogiaga mul raskusi pole olnud, aga kui konkurss on suur…
Hetkel on mul sooviavaldus sisse antud Tartu Tervishoiukõrgkooli bioanalüütika erialale. Vestlusele tuleb mul sinna minna augusti alguses. Lähipäevil kavatsen dokumendid ka Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonda geenitehnoloogia erialale sisse anda, proovima ju ikka peab.
Kindlasti tahaksin kohe sellel sügisel edasi õppima pääseda. Kui aasta vahele jääb, siis kardan, et äkki jahtub õhin maha, heidan käega. Ja pärast kahetsen.
Kas Su klassikaaslastest on paljudel kõrgkooliplaanid?
Tean vähemalt nelja, kes selle sihiks võtnud ja ka eriala valinud on.
Räägime nüüd veel sellest rahvamajatööst ja näitetrupis kaasa tegemisest.
Käisin juba vabaajakeskuses tööl, kui Tiina Tegelmann mulle ükspäev kooli helistas ja ütles, et Tõnis Lepa lavastatavasse jõulunäidendisse on üht minuealist osatäitjat vaja. Et kas tean kedagi soovitada või olen nõus ise proovima. Mõtlesin siis, et OK, teeme ära. Selgus, et selles lastetükis oligi mul vaat et peaosa, esinemisjulgust jagus ja olin nõus teine kordki proovima. Nii tegingi kaasa “Taevaredelis” ja “Ameerika mägedes”, mõlemad osad olid sellised “beibelikud”.
Kui harrastusnäitlejad talvel ja kevadel nende tükkidega Saaremaal festivalidel käisid, mängis Sinu osa teine tüdruk?
Jah, tegin südame kõvaks ja loobusin. Ikkagi lõpuklass ja vaja ennast rohkem õppimisele pühendada. Tööl käisin nagunii edasi, aga õhtused näidendiproovid oleksid väga palju aega kinni pannud.
Kas tööl käimine õppimist ei seganud?
Mitte sugugi. Olin peamiselt spaas klienditeenindaja, tegelesin saunalistega. Kui kedagi parajasti ei tulnud ega läinud, oli rahulik oma ruumis koolitöid teha. Seal oli isegi kergem keskenduda. Kodus leiad ikka midagi, millega tegelda, et mitte õppida. Kui mul koolis midagi nii hästi ei õnnestunudki, nagu tahtnud oleksin, siis kindlasti polnud see töölkäimise, vaid oma laiskuse süü.
Igal juhul hoian Sulle hoolega pöialt, et Sinust sellel sügisel tudeng saaks. Aga räägi, palun, lõpetuseks mõni naljakas lugu kooliajast.
See on ka näitlemisega seotud. Käisin kolmandas klassis ja meil oli koolis näitering, mida juhendas Linda Amjärv. Näidend oli “Jussikese seitse sõpra” ja mina olin üks seitsmest päevast. Mul oli näidendi tarvis pluus, seelik ja reha koolis kaasas. Kostüüm oli ilusasti reha külge riputatud. Meil oli tollel päeval asendusõpetaja, mul oli tunnis nii igav, et tõstsin reha, mille küljes oli kostüüm, ja tegin sellega teistele “kummitust”. Kõik muidugi naersid, aga õpetaja sai maruvihaseks. Ta palus mul klassist lahkuda, minna päevikuga õppealajuhataja juurde ja paluda sinna märkus kirjutada. Ma ei julgenud sinna minna ning otsustasin hoopis WC-sse minna. Siis läksin klassi tagasi ja kui õpetaja küsis, et kas käisin ära, siis vastasin, et ma käisin pissil. Õpetaja sai veel vihasemaks, kuid palus mul kohale istuda ja mitte rohkem tundi segada.
KAIE NÕLVAK
