Vihikuid ja raamatuid, kust laulumänge leida ja rütmiharjutusteks soovitusi saada, on Liidi laual mitmeid, igalt poolt ise kokku otsitud. ?Vana pea ei pea ju enam midagi kinni,? kurdab möödunud suvel üsna soliidset juubelit pidanud õpetaja, kuid puistab samas laulumängusalme justkui varrukast, st peast. Läinud aasta märtsi lõpus organiseeriti Jõgeva muusikakooli juures koolitus pealkirjaga ?Muusikaõpetus läbi pärimusliku mängu, laulu ja tantsu?, läbiviijateks noored inimesed Tartust Juunika Koolitus OÜst. Sellel osalemine andis rahvamuusikafanaatikust Liidile juurde nii hoogu kui ideid. Novembrikuust alates tulebki kümmekond last igal neljapäeval pärast tunde kapellituppa, et regilaule laulda, vanemaid ja uuemaid laulumänge ja ringmänge mängida ning kõikvõimalike rütmipillidega tuttavaks saada. Ka lihtsamaid rahvatantse on õpitud.
Tulemine võtab tunnikese
Kohal peab õpetaja igaks juhuks olema juba poole kaheteistkümnest alates, sest lapsed ei jõua kapellituppa ühel ajal. Kes lippab veel raamatukogust läbi, kes unustab end seal arvuti taha või maja ette mängima. Täpsemad tulijad saadab õpetaja Liidi maja peale ja õue teisi tagant utsitama ja nii võib poole ühe paiku tunniga alustada. Lõpuks on Sandra, Marilyn, Marleen, Älis, Kevin, Kenno ja Rait kohale jõudnud, ranitsatest-jopedest vabad ja soojas toas pinkidel reas nagu pääsukesed traadil. Õpetaja sõnul käivad rühmas ka Karm ja Igor, aga seekord on nad kaotsi läinud.
“Ime, mis mina nägin!”
See on üks tore laul, kus iga laps ise sõnade autoriks võib olla. Kui keegi mõtte välja pakub, teeb õpetaja sellest käigupealt värsirea ja nii lauldaksegi hammaste suust kukkumisest või karu uisutamisest jõejääl. Häid ideid jagub! ?Tehke mulle nüüd orkestrit,? kutsub õpetaja, jagab rütmipillid välja ja võtab ise akordioni. Nüüd saab igaüks lõbusale polkale saadet teha. Mõningat professionaalsust on igatahes juba märgata, sest rütmist välja naljalt ei minda. Rütmipille on üsna mitut sorti ja neid vahetatakse omavahel, et kõik kõike proovida saaksid. Omanikke vahetavad kõlapulgad ja marakas, triangel ja kastanjett, pingipill ja mis kõik veel.
Muusikaõpetusele lisaks häid kombeid
Üks ontlik pillimees on ka viisakas, seepärast ei unusta õpetaja meelde tuletada, et pilli teisele andes oleks viisakas ka palun öelda, ja aitäh on samuti ilus sõna, mis öeldes pisemaks ei kulu. Aeg-ajalt tuleb mängumeestele meelde tuletada, et istutakse sirge seljaga. ?Kui ma ükskord ära suren, pilve pealt alla vaatan ja näen, et te kõverad olete, siis muretsen, et teil kõveriti istuda lubasin,? viskab õpetaja nalja sekka tõetera. Ka ringmängud valitakse sellised, kus matkimisliigutusi tehes jalgu-õlgu liigutada tuleb ? ikka selleks, et hommikupoolsest koolipingis istumisest virguda. Sellist sorti on näiteks ?Käi ümber küla?, Äksist pärit ?Ette-taha? ja mitmed teisedki, tuntud kooliaegadest nii 30 kui 60 aastat tagasi. Keerulisema rütmi tabamiseks on head Ave Kumpase rütmimängud, näiteks ?Las plaksutab nüüd iga laps?.
?Rütmipille oleks juurde vaja, aga Tartus polevat midagi. Tuleks Viljandis ära käia,? räägib õpetaja igapäevaprobleemidest ja tunnistab, et ega ta nooremast abijõustki ära ei ütleks.
Publiku ette loodetakse folkloorirühmaga tulla 14. aprillil algusega kell 12 Tabivere rahvamajas peetaval valla laste pärimusmuusika päeval.
KAIE NÕLVAK
