Sügisese, uut õppeaastat ja isetegevushooaega sisse juhatava tänuõhtu on valla kultuurijuht Tiina Tegelmann kujundanud meeldivaks traditsiooniks.
“Et möödunud sügisel kultuuritööga seotud inimestele pühendatud pidu korda läks ja tagasiside positiivne oli, käisin sel sügisel valla hariduskomisjonis välja mõtte, et seekord tuleks ühisele tänuõhtule kutsuda ka haridustöötajad, see tähendab valla mõlema kooli juhtkond ja pedagoogid, ka pensionile siirdunud. Idee kiideti heaks, kõik asjaosalised said personaalse kutse,” rääkis Tiina.
Tänuõhtu alguseks aeti juttu sampuselaua ääres. “Aitäh, et olemas olete,” oli sõnum, mis jäi kõlama vallavanem Aare Aunapi sõnavõtust. Tiina Tegelmann mõtiskles andmise ja saamise teemal nii pedagoogikas kui kultuuritöös: “On suur õnn, et leidub inimesi, kes raatsivad end kulutada, et teistele kasu ja rõõmu tuua. Nii haridus- kui kultuuritöö on selline, mida ei tehta kellast kellani. See haarab kaasa ja võtab inimese, kes sõrme ja käe andnud, tegelikult täielikult. Tänuks on positiivne tulemus: andmise- ja saamiserõõm.”
Saalis ootas päevakangelasi üllatus: esinema olid palutud Sirje, Väino ja Annika Puura. Sirje ja Väino Puura esitasid meeleoluka lauluvaliku operettidest, nende tütar Annika näitas, kuidas suudab oma jalgu ja keha valitseda inimlaps, kes 14 aastat oma 19-aastasest elust on stepptantsuga tegelnud.
“Ei ole ühikut, mille abil saaks mõõta seda tööd, mida tehakse hariduse andmisel ja kultuuris. Isegi tänamiseks ei ole alati sõnu,” ütles abivallavanem Kalev Kurs külalisesinejatele tänulilli üle andes. Need sõnad olid ühtlasi adresseeritud kõigile saalisviibinuile.
KAIE NÕLVAK
