Tabiveres pressitakse puidulaastud briketiks

Kunagise Saadjärve kolhoosi töökojas asuvasse puidutöötlemisfirmasse sai mindud eelkõige huvist biokütuse vastu. Olin lugenud, et saepurubriketi kütteväärtus on peaaegu sama kõrge kui kivisöel. Ühe megavatt-tunni soojusenergia tootmiseks kuluvat 200 kuni 350 kilo puitbriketti, kivisütt aga kõigest poolsada kilo vähem või isegi sama palju. Tonn kokku pressitud puitlaaste pidi andma sama palju sooja kui umbes 400 liitrit kütteõli. Pealegi on saepurukütusel veel teisigi eeliseid: kottidesse pakitud briketti on mugav kuuri või keldrisse virna tassida ja ahjus, bullerjanis, kaminas või pliidi all põletada, sest «saepurujunnid» ei määri ning annavad väga vähe tuhka.

Tootmisega kaasnev tegevus
Käies Tabiveres ostmas seda väärt ja kiidetud kütust, mis ei osutunudki eriti kalliks, sai ühtlasi uuritud, kuidas saepurubriketi tootmine edeneb. «See on meil vaid põhitootmisega kaasnev tegevus. Olude sunnil pidime tegema investeeringu ja ostma briketipressi, sest laaste polnud enam kuhugi panna. Seda küll tahetakse, kuid kasulikum ja ratsionaalsem oli hakata briketti pressima ja seda müüma. Teeme 20 ja 35 sentimeetri pikkusi «torukesi» ja pakime need kilekottidesse. Põhiliselt ostetakse meilt kergemaid, alla kolmekümne kilo kaaluvaid kotitäisi,» selgitas juhataja Toomas Jänes. Briketi müümist Tabiveres peab ta aga ajutiseks nähtuseks. Tulevikus kavatsetakse muretseda puidukuivati, siis kuluvad laastud selle kütmiseks.

Puit Venemaalt, toodang Itaaliasse
Poma Sawmill OÜ on läinud itaallaste omandusse. «Kui firma aastaid tagasi Tabiverre asutati, oli see Eesti ja Itaalia ühisomand, kuid ütleme nii, et eestlaste ja itaallaste omavahelised suhted ei kulgenud just kõige siledamaid radu pidi. Praeguseks kuulub kogu firma välismaalastele,» jäi aasta Tabiveres töötanud Toomas Jänes napisõnaliseks. Tootmise jätkamisel Tabiveres näeb ta aga tulevikku: «Oleme spetsialiseerunud profiillaua tootmisele ja püüame teha seda maksimaalselt hästi. Läbi omaniku on meie toodangul kindel turg Itaalias. Kogu toormaterjal tuleb meile Venemaalt, sest kodumaine saetööstus meile sobivas pikkuses ja koguses kuusepuitu veel ei müü. Praegu ongi toorainenappus meie põhiline probleem, seetõttu töötame vaid kolmandiku võimsusega. Et töömahtu tõsta ja omanike investeeringuid õigustada, tahame hakata puitu ise hankima, vahendajate abita.» Firmal on lisaks kuivatile kavas muretseda ka lahksaag, et teha ise neid töid, mida senini teistelt tellitud.

Puidufirma palgal on kuus-seitse töötajat, põhiliselt kohalikud elanikud. Juhataja sõnul saavad mehed igati konkurentsivõimelist palka, kuid on olnud neidki, kes vaid miinimumpalka saanud ja sellega ka töölt lahkunud, saamatagi aru, miks nii. Õnneotsijad on läinud, nüüdseks on jäänud seltskond, kes on pühendunud tööle ja huvituvad firma heast käekäigust.

ARDI KIVIMETS

blog comments powered by Disqus