Laupäeval andis Tabivere Harrastusteater vallapäeva puhul oma rahvamajas esietenduse. Oskar Lutsu humoorika lookese “Võidulaenu pilet” on omalt poolt detaile lisades näidendiks kirjutanud Ago-Endrik Kerge, muutes seepärast aumehena ka veidi pealkirja. “Võidulaenu loosipileti” lavastas Tõnis Lepp.
Vanameister Luts ongi viimasel ajal Tabivere näiteseltskonna lemmikuks kujunenud. Tema följetonitegelasi on elavaiks mängitud varemgi ja teinekord on lavastaja või mõni kaasautor nende sõnu ja tegusid pisut nüüdisaegsemaiks kohendanud.
Laias laastus käib kogu trall näitemängus ikka loteriipileti ja ihaldatud „miljuni“ ümber nagu Lutsulgi, servapidi tuuakse aga sisse poliitika ja valimisvõitlus, tänapäeva malli järgides ka sutsuke erootikat, et publikut saalis aktiivsemalt reageerima saada — keda kuidas.
Nagu mitmes Lutsu huumoriloos, mille tegevus talus toimub, on peategelasteks Saamuel Pliuhkam ja tema väimees Tõnis Sägi, kes vaidlemata ega kemplemata päevagi õhtule ei saa. Neist esimest kehastab Rein Annuk ja teist Erlend Kollom, kes on värvikate karakternäitlejatena justkui Sirgasmäe talust lavale astunud. Ka nii perenaine Roosi (Esta Sokk) kui noorperenaine Liisbet (Katrin Sokk) on stiilselt oma ülesannete kõrgusel, jahutades ärevaid meeli, kui meeste jäselemine liig kuumaks kätte kipub, ja utsitades vajadusel takka, kui taluelu kange jonni tõttu lausa vaiki jääda ähvardab.
Helgi Herman, kes saunanaist Krõõta mängib, on aga tabanud just selle õige noodi ja tooni: alandlik küll, nagu pererahvaga suheldes kohane, aga oma plaanide elluviimisel järjekindel kui eesel.
Episoodiline on Krõõda poja Kusti (Artur Aunap) roll, kes tänu loosivõidule linna kooli minna saab ja pererahvale tänutäheks kapsapea toob (mis kukub, tolksti, sisse ühest teisest Lutsu tükist). Sulase Jaagu (Ülo Nõlvak) osaks on vaid peremehe kamandamise peale hobune ette või lahti rakendada “jah” ja “aamen” öelda.
Võidupileti-lugu sai Tabivere näitemängutegijatel lavaküpseks lausa saatuse kiuste ja nad ise imestasid veel esietenduse järelgi, et ikka tõepoolest hakkama said. Nimelt kimbutasid lavastaja Tõnis Leppa läinud talvel järjest tervisehädad ja omapäi tehtud proovidel piirduti peamiselt tekstiõppimisega. Teadagi pole sellest suuremat kasu, kui loole n-ö hing sisse puhumata. Nii tuli end ületada ja võtta viimane neist vähestest päris-proovidest koos lavastajaga. Sel põhjusel ei hakanud muidu tugevalt arenenud kriitikameelega lavastaja näitlejatega ka eriti “irisema”, vaid tõdes, et enne järgmisi etendusi tuleb veel hoolega proove teha.
Sest nagu öelnud Tõnis Lepa sõnul meie teatriajaloo üks värvikamaid kujusid Leopold Hansen enda kohta: “Ma olen ühekorra üks hea näitleja, aga proovis tuleb ikka käia”.</p>
i
KAIE NÕLVAK
