Möödunud laupäeval oli Tabivere valla kolmes asulas nii oma kui võõramat rahvast rohkem liikvel: Tabivere alevikus ja Maarja-Magdaleenas peeti kevadlaata, Juula külas võeti ette muud huvitavat.
“Ja kus siis vorst on?” võis välja lugeda Tabivere Vabaajakeskuse ees aegsasti koha sisse võtnud Billi pisut hämmeldunud pilgust. Nimelt on krantsi ja hundi segu “kogukülakoeral” kogemusi, et kui alevikukeskusse rohkem rahvast koguneb, on oodata kala- või vorsti-singiautot ja sealt pudeneb midagi aeg-ajalt temalegi. Billi pidi seekord tõesti pettuma, sest kevadlaadal oli põhirõhk taimede ja istikute ostul-müügil. Ja kes oma tomatid või paprikad, amplililled või ilupõõsaistiku kätte saanud, tõttas neid mulda panema, silmitsedes voodipesu, ehteid ja muud kena käsitööd põgusalt. Panni tõstsid siiski varsti tulele ka toidutelkides askeldajad ja kann astelpajumahlagagi oli müügiletil täiesti olemas.
Ratsasõit, akordionimuusika ja line-tants
Maarja-Magdaleena dekoratiivse meiereihoone ehk Kurepesa talu ees olid mitmed taime- ja istikumüüjad keskpäevaks juba oma kaubast lahti saanud ja lahkunud, lubades sügislaadal kindlasti jälle platsis olla, kuid oli neidki, kelle kastides veel petuuniaid, võõrasemasid, sõstraistikuid ja muud otsitud kaupa päris suur valik. Lettidel hakkas silma ka huvitavaid puukujusid ja muudki näputööd.
Et pilves ja vilu tuulega päev pisutki rõõmsam oleks, andsid Kalmer Põld ja Allar Aardevälja endast akordionimängu ja lauluga parima. Esinesid ka rahvamaja line-tantsijad. Kurepesa talu perenaine Ilme Roosmäe avaldas rahulolu selle üle, et lapsed seekord nii poni kui hobusega sõitu teha said — lastele peab laadal oma meelelahutus olema! “Kui kartma hakkad, ütle,” kinnitas Uhmardu külast nende loomadega kohale tulnud Elvi enne sõitu igale väikesele ratsutajale, kelle hobusesadulasse aitas. Kartjaid ei olnud ja armsale valgele ponile jagati hoolega paisid.
Vana ja nüüdisaegne tehnika ning tordipidu
Juula külamaja ette olid end üles rivistanud huvitava väljanägemisega mootorrattad. Nende ümber kõndisid kogemusi, muljeid ja mälestusi vahetades mehepojad. Külla oli nende sõidukitega tuldud päris kaugelt — Wana-Kolga Tsiklitallist Nõo lähedalt. Mõni “ müristaja” oli ka Juula küla meeste jagu. Huvilised said muu hulgas teada, et vanim näha toodutest, beezhikas külgkorviga BMW pärineb aastast 1943 ja see oli viimase sõja ajal sakslaste peamine sõiduriist. Ja et musta põhjaga numbrimärk vanal mootorrattal on suur tunnustus: tegemist on eriti unikaalse ja originaalilähedaselt restaureeritud masinaga.
Külamaja laual püüdsid maiaste pilke tordid, eriti kopsakas neist valmis aga kõigi silme all, meistriks Tartu Maarja kooli kodundusõpetaja Küllike Kollom. Teda assisteeris innukalt väike Artur, määrides suure lusikaga asjalikul moel moosi biskviidikihtidele, kusjuures aeg-ajalt rändas täislastis lusikas ikka suhu ka. Tõeliselt ehe ja veenev reklaam!
“Olen teel ja kohe maandun,” vastati külavanem Eneli Kaasikule, kui ta helistas ja päris, ega kopterimees Romet Vään ometi teelt eksinud pole. Lennumasin telliti Tartu Lennukolledzhi praktikabaasist uudistamiseks ja lõbusõiduks, kuid sõiduhimulistest järjekorda ei moodustunud — kes pidas kalliks hinda, kes ei hoolinud eriti kõrgusest. Kalvo Kaasik lubas siiski kindlasti tiiru ära teha, et kodupaika kõrgustest filmida. Lapsed kasutasid võimalust end lendurikabiinis pildistada lasta.
“Kõiki teisi võib, aga ärge Arturit küll kabiini lubage, on kohe läinud,” viskas nalja Indrik Unt. Jutt oli sellestsamast moosimaiast põnnist, Kaasikute pere pesamunast. Naabrimees Indriku sõnul sai viiene Artur juba paar suve tagasi nii murutraktorile kui autole hääled sisse kohe, kui rooli taha pääses.
Kui Eneli kopteriuudistajaid torte degusteerima ja kuumale kohvile kutsus, ei lastud seda endale kaht korda öelda, pealegi oli tuul karjamaakünkal, kust muide ümbrusele imekaunis vaade avanes, üsna vilu — nagu toomingate õitsemise aegu ikka ette tuleb. Maitsjail paluti torte ka hinnata, kuid see polnud põrmugi kerge — kõik tundus imehea, eriti värskest õhust tulijaile.
Hindamissedelid kokku lugenud, võis Eneli kolm esimest kohta välja kuulutada. Esikoha sai Alli Unt, Juula küla tuntud tordimeister, teise Küllike Kollom ja kolmanda Marju Maasik.
Auhinda väärinuks küll ka Eneli Kaasik ise, kes küla tänumeened oli disaininud ja teoks teinud. Nimelt oli tal motomeestele üle anda pisike mootorratas, lendurile kopter ja parima tordi autorile minitort — kõik valminud viltimistehnikas!
Esimesele Tabivere valla päevale oli tuldud Tartu vallast ja kaugemaltki — järelikult on selliste ettevõtmiste vastu huvi olemas.
i
KAIE NÕLVAK
