Nii, nagu möödunudaastane ?Taevaredel?, on ka tänavune ?Ameerika mäed? Tuulikul esialgu kuuldemänguks kirjutatud. See tähendab aga, et võtmeroll on sõnal, häälel.
Alberti (Rein Annuk) igapäevane töö on linna servas asuvas lõbustuspargis karusselli käivitada ja sõitasoovijatelt piletiraha kasseerida. Mees on rõhutatult viisakas ja väljapeetud, teeb oma tööd täpselt nii, nagu ette nähtud, kuid ometi oodatakse temalt justkui midagi veel. Tõusiklik perekonnapea leiab, et siin on parim koht oma laia joone ja ?huumorimeele? demonstreerimiseks, ka ulakad neiunähvitsad üritavad just Alberti peal teineteisele ja iseendale tõestada, et nad on täiskasvanute maailmas juba kõvad tegijad. Ja kui armuke loruks osutub ja kõik maailma mehed samasugused näivad, on pettunud elupõletaja arvateski parim paik selle väljaelamiseks karussell ja selle piletimüüja. Omaette katsumuseks on aga endassesulgunud Albertile kolleegi Elmi (Esta Sokk) igapäevase piiramisrünnaku tagasitõrjumine. Naisele tundub elu lihtsamast lihtsam: tema üksik, Albert ka. Järelikult tuleb alustada koogiküpsetamisest ja küllakutsumisest, asjade loogiline jätk on muidugi kokkukolimine.
Nonn kui sümbol
Mees aga, kuigi lahke ja viisakas, ei võta vedu. Tüütust naisterahvast, ülbetest klientidest ja töökoha võltsrõõmust ja -särast palju enam läheb talle korda varesepesa lõbustuspargi lähedal papliokstes, kus lehekuul pojad juba sees. Kuidas vares (Tuuliku ja teiste meretaguste keeli nonn) sellises käras elada saab? Kas tema pojukesed jäävad normaalseiks või linnastuvad, hakkavad lõbustuskohast kostvat ?Mõõkade tantsu? loodushääleks pidama?
Et seda, miks Albert endassesulgunud on, mõista, peab tema nappe lauseid hoolega kuulama. Ja teadma, et Jüri Tuulikule omaselt ei tähenda vares tema loomingus vaid lärmakat lindu. Vares on kirjaniku jaoks puutumatu looduse, selle kalliks pidamise sümbol. Võib aimata, et Alberti hing pole temaga koos linnas, vaid kusagil seal, kus inimesed loodushääli tehislärmist ja -särast palju olulisemaks peavad.
Noorusearmastus, kevad ja piibelehed
Loosse toob selgust ka juhuslikult lõbustusparki sattunud noorpõlvesõber (Peeter Novoseltsev Tartu Vilde Teatrist), kes endiselt kodukülas elab, kust Albert kümne aasta eest õnnetu armastuse pärast pages.
Alberti armastatu on nüüd jälle vaba. Taas on õiteaeg, ka piibelehtede aeg. Just nende lilledega on linnapagenul seotud elu kauneimad ja ka kurvemad mälestused. Iseasi, kas ta enam millegi kordumisele loodab.
Kõik näidendi viiskümmend minutit on laval ja kannab Alberti maailmavalu oma õlul Rein Annuk, tehes seda veenvalt ja tõeliselt mehiselt.
Näidend vajas, nagu juba algul öeldud, pingsat kuulamist. Näitlejatel, nii suuremate rollide kandjail kui episoodide tegijail, oli, mida öelda. Ja õnneks oskas publik seda kuulata.
?Meil vedas, et kuuldemäng just veebruaris Vikerraadio kavas oli. Seda hiljem proovis analüüsides leidsime, et meie peame tegema paremini, peame autori mõtte ilmekamalt välja tooma. Ja praegu julgen öelda, et see meil ka õnnestus,? ütles lavastaja Tõnis Lepp.
Mängisid Rein Annuk, Esta Sokk, Peeter Novoseltsev, Lii Kristerson, Raivo Jürgenson, Tiina Tegelmann, Rauno Koorts, Kirsika Peedo, Katriin Laurson, Ülo Nõlvak ja Anu Aunap.
?Ameerika mägesid? mängitakse ka 29. ja 30. märtsil Tabivere rahvamajas toimuvatel maakonna näitemängupidustustel.
KAIE NÕLVAK
