Idee tuli aastaid tagasi muuseumi juhatajal Andu Uusil, sest tema arvates peaksid kodused lapsed, kelle vanemad tavaliselt ehk kingipakid kuuse alla poetavad, ka siiski jõulude ajal kodunt välja saama, et päris-jõulumeest näha ja talle salmi lugeda.
Jõulupidu muuseumi hubases kaminatoas pakub tegelikult huvi ka lasteaialastele, samuti ei raatsi mõni koolilaps sellest väikesest peost loobuda, vaid tuleb siia ka siis, kui tal ammu teada, kust jõuluvana tegelikult tuleb ja kuidas kingid tema kotti saavad.
Aastate jooksul on välja kujunenud seegi tava, et väikestele jõuluvanaootajatele esineb kõigepealt Tabivere lastekapell. Ja see seltskond, kes juhendaja Liidi Vaino eestvõttel mudilastele ja nende vanematele esinema tuleb, on iga aastaga suurenenud. Sellel aastal on tuldud kohale lausa topeltkoosseisuga. ?Kelle ma ikka maha jätan,? ütleb Liidi, kes nii laste kui täiskasvanute rahvapilliorkestrite juhendamisega juba aastaid tegelenud on. Sügisel alustas tema käe all õpinguid uus väikeste pillihuviliste rühm, peamiselt II-III klassi õpilased. Orkestri järelkasvule peab pidevalt mõtlema, sest juhendaja sõnul kaob VII-VIII klassi jõudnutel kahjuks sageli mänguhuvi ja seda vähemalt kolmeks-neljaks aastaks. Nii sumisebki praegu Liidi ümber kapellitundides tõeline väike mesitaru. Õppida saab kõike: akordioni, flööti, kannelt, plokkflööti, kontrabassi ja kõikvõimalikke rütmipille. Harjutatakse kaks korda nädalas ? üks kord on pillitund, teisel tunnil üritatakse kokkumängu ja ?näpatakse? vajadusel aega ka veel eraldi harjutamiseks. See töö ei ole muidugi kerge. Harjutusruumid on nii suurele ja energiat täis seltskonnale kitsad ja kuigi õpetaja Liidi on tuntud kui ?range tädi?, on tema tunni lõppedes ilmselgelt rohkem väsinud kui lapsed.
Kõnealuse laupäeva pärastlõunal on kapellilapsed aegsasti muuseumi kogunenud ja end ümber juhendaja Liidi ja tema akordioni sisse seadnud. Esindatud on kõik viisipillid, lisaks mitmed trianglid ja kraapsupillid. Kõigil esinejatel on päkapikumütsid peas. Publikutoolidel on endid emade-vanaemade või isade seltsis sisse seadnud väikesed ja üsna vaiksed jõuluvanaootajad. Vaoshoitud käitumine viitab sellele, et tegemist on peamiselt koduste lastega. Kapellilaste pillilugusid ja jõululaule kuulates oodatakse jõulutaadi saabumist. Ja kui õpetaja soovitab orkestril ?Aisakella? mängida, et oodatav õiges suunas samme seada teaks, kostubki mehine koputus.
Jõuluvanal on lisaks kingikotile kaasas ka värske ilmateade. Nimelt olevat ta käinud eelmisel päeval isiklikult ilmataadi jutul ? ikka lume asjus. Ja läbirääkimised olla korda läinud: nagu kõigile näha, tekkisid esimesed lumelaigud juba öö jooksul, pühadelaupäevaks lubati aga kindlasti korralik valge vaip maha laotada.
Ühekaupa kutsutakse väikesed peolised oma paki järele. Ennegi napivõitu vaprus saab mõnel lapsel kuuse all lihtsalt otsa ja juhtub ka seda, et salm meelest läheb või pika kauplemise peale jõuluvanale kõrva sisse loetakse. Toredaks eeskujuks suurematele on kahe ja poole aastane mehehakatis, kes ise oma vanust teab, kõva häälega ja ilmekalt ?Põdra maja? laulab ja paki eest tänadagi ei unusta! Ka veidi kaugemalt talust pärit kolm toredat põnni on hästi asjalikud.
Kink ei jää loomulikult kellelgi ?tehniliste viperuste? ega ?tarkvara altvedamise? pärast saamata. Kui salmist asja ei saa, aetakse jõuluvanaga niisama natuke juttu. Suur asi on seegi, kui julgetakse lõpuks taadi habet paitada.
Kapell mängib veel mõned polkad ja valsid, et jõuluvanagi tantsida saaks. Väikesed laulupiigad keerutavad hea meelega uhiuues punases kostüümis kingitoojaga mõned valsituurid.
Lahke muuseumionu Andu on lauale valmis pannud kommid-piparkoogid ja limonaadi lastele ning kohvi suurtele. Aetakse väikeste seltskondade kaupa veidi juttu ja tehakse enne jõuluvana lahkumist koos temaga kuuse all mälestuseks ühine pilt. Ja ongi aeg koduteele asuda, kus ehk piparkookide küpsetamine ja muudki pühade-eelsed toimetused veel täna ees ootavad. Koduteele saadab õpetaja Liidi Vaino ka oma väikesed pillimehed, tehes kõigile tänutäheks pika pai.
KAIE NÕLVAK
