Aastapäevapeod olid küll eelmise nädala kuumim teema. Meie Tabivere lasteaias käiv pojatütar Karina esitas kutse, et seal soovitakse seda päeva tähistada koos vanaemade-vanaisadega. Ka olla vaja teada hümni sõnu, seda lauldavat koos! Kordasime siis hümni sõnu — ja pestult-viigitult pittu!
Ehitud saal ja rahvuslike sugemetega riietatud esinejad. Läkski lahti! Juhataja Aune pidas päevakohase kõne, siis tuligi hümni koht. Tore! Kui esinetud, kutsuti tantsuringi vanaemad-vanaisad. Sai isegi keegi teine vanaisa uueks kaaslaseks valitud. Jätkus külastus rühmades.
Kooliminejatele korraldati näidistund. Oh ehmatust, küsitleti ka vanavanemaid. No näiteks, kuidas ja millal keegi kooli läks. Räägiti loodusest ja sõprusest. Joodi teed ja nositi küpsiseid ja siis jäädvustati pikale poognale see päev.
<p class=”MsoNormal” style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” align=”justify”>Polnud kunagi näinudki rühma elu seestpoolt. Tean vaid, et lapselaps on sealse eluga rahul. Südamlik kasvataja Inna annab lastele turvatunde küll.
Aitäh kutsumast! Ilma kutsumata ju tulla ei tihkakski. Jõudu kõikidele lastega tegelevatele inimestele. See on väsitav, aga ka ergastav töö. Head edenemist sinna Tabiverre.
Vanaema
