Tartu ja Jõgeva vahet sõitjad võiksid mõnikord maanteelt kõrvale, Tabivere alevikku pöörata, et süüa korralik lõuna või pakkuda endale puhkehetk kohvitassi ja mõnusa küpsetise seltsis, sest sealses vabaajakeskuses tegutseb nüüd kohvik Tabbifer.
Söögikoht on praegu avatud suhteliselt napilt. Tegutsetud on kolm nädalat ning Annika ja Mehis Kurs töötavad siin vaid kahekesi. Esmaspäevast neljapäevani on kohvikuuks avatud kella 11-15, reedeti ja laupäeviti 11- 18.
Üleeile nautisid aga kliendid pärast ametlikku sulgemisaega veel magustoitu ja keegi neid tagant ei kiirustanud. Ja kui laud viimaste sööjate tagant koristatud, oli Annikal ja Mehisel aega veidi juttu ajada.
Koju tagasi
Kuidas siis nii juhtus, et pealinnaelust villand sai ja Saadjärve kanti tagasi koliti? “Olen kokaks õppinud ja töötasin Tallinnas selles ametis 15 aastat – lasteaia peakokana, eraettevõtetes. Mingil hetkel ei meeldinud see töö mulle enam: pikad päevad kuumas ruumis jalgel, suured toidukogused, rutiin… Tegin läbi ümberõppe ja tegutsesin mõnda aega reklaami alal, aga siis sai Mehisel, kes Tallinnas autoremondifirmas töötas ja seal ka osanik oli, suure linna elust isu täis. Ta tuli kodukanti tagasi, õppis kokaks, kirjutas projekti ja taotles töötukassa kaudu stardikapitali, et söögikoht avada. Ja siin me nüüd oleme, ka minul tuli elus uus lehekülg pöörata, tegelikult küll tagasipööre teha,” rääkis Annika, lisades napima jutuga abikaasa eest, et projekti kirjutamine toitlustuskoha avamiseks pole põrmugi lihtne töö ja paljud lähevad kergema vastupanu teed ja n-ö ostavad selle sisse, Mehis aga tegi kõik ise.
Esialgu proovitakse toitlustamisega kahekesi hakkama saada, sestap ka napivõitu lahtiolekuaeg, kuid tundub, et kolmanda töötaja võtmisest ei pääse, sest rahvast käib võrdlemisi palju ja soojal ajal, kui ka päris kaugelt Saadjärve äärde suvitama tullakse, võib klientuur mitmekordseks kasvada. Ilmselgelt tuleb hiljemalt juunis ka lahtiolekuaegu pikendada.
Ka kohalikud ettevõtted tunnevad sooja lõunasöögi vastu huvi. Praegu viivad siit töö juurde suppi-praadi mõned Same mehed ja ilmselt tekib sama soov teistegi Tabiveres tegutsevate firmade töötajatel.
Mida pakutakse?
Tabbifer on Facebook’i kaudu juba paljudele tuttav, aga “elavas näoraamatus” ehk asularahva seas liiguvad kuuldused, et toidud on siin tõesti head. Õunapirukas, millega uudistajat kostitati, lausa sulas suus, ja cappuccinovaht oli tõupuhtalt tihe ja mahe.
Aga mida kliendid üldiselt eelistavad? “Huvitaval kombel tellisid esimesed sööjad-tutvujad just kallimaid praade; võiks ju arvata, et prooviks võetakse kõige odavamat,” rääkis Mehis. Järelikult ei valita toitu hinna järgi ja linna tasemel hindu siin ju pole ka.
Menüüs on tavaliselt neli-viis praadi ja üks supp, mida võib tellida suurema või väiksema portsjoni.
Päevapraad maksab 3.20, kõige kallim praad, grillribi või barbeque-liha näiteks, umbes seitse eurot. Suurem taldrikutäis suppi maksab 2.50, väiksem 1.50. Magustoiduks on kohupiimavaht kisselliga, kreemid, jäätis. Ja kohvikõrvaseks küpsetab Annika saiu, keeksi, rullbiskviiti, pirukaid. “Kamakreem toormoosiga oli hästi populaarne,” tõi perenaine näite, kuid pärimisele, kas koolilapsed magustoitu söömas ja saiu ostmas käivad, vastas ta, et väga vähe. Küllap on tänapäeva laia valikuga poed nende eelistusi kallutanud: küpsised ja krõpsud ja nii edasi… “Lastelt, kes siit kreemiga keeksi ostsid, küsisin kord naljaga pooleks, et kas burks (hamburger) läheks paremini. Selle peale tunnistati, et seda ostaks vist küll… Ilmselt pean neid ikka tegema hakkama,” nentis Annika. Jah, miks ka mitte, kohapeal valmistatud, mitte sügavkülmast reanimeeritud hamburger on kindla peale tervislikum kui pakk kartulikrõpse või midagi muud E-ainelist!
Mehise ja Annika kinnitusel on tooraine, millest supid-praed valmivad, võimalikult oma piirkonna oma. “Kala tuleb praegu Härjanurmest, aga on lootust hakata ka otse Saadjärvest saama. Liha saame Adaverest, Chef Foodsist. Peamiselt kasutame metssealiha, ” rääkis Mehis. Annika lisas, et kobrast tuleks ka tarvitama hakata, hea pehme lihaga loom. “Adavere poes on ju ka krokodilli- ja maoliha, kunagi võiks ekstreemsöökegi teha. Kui mõni seltskond näiteks peo jaoks telliks, õpiksin valmistamise ära ja tooksin neile mao lauale,” oli perenaine hakkamist täis.
Kultuuriasutusele sobivalt
Kohvikuasutajad on seda meelt, et kui tegutsetakse rahvamajaga ühe katuse all, ei saa olla tegemist tavalise söögikohaga, vaid siin võiks külastajail olla võimalik ka kultuuri nautida. “Tore oleks näiteks, kui mõnel õhtul elav muusika mängiks. Ja mõni näitus võiks siin olla. Tahaksin ise ka siin ümbruskonnas ühe pildistamisretke teha. Kõik, mis täna uus, on ju homme ajalugu. Arvatavasti on huvitav vaadata mõnd hoonet või paika ja meenutada, milline see aastate eest välja nägi. Ja kümne aasta pärast on omakorda praegu pildistatu muutunud,” rääkis Annika lähiaja plaanidest.
KAIE NÕLVAK
