Eile avati Jõgeval Betti Alveri Muuseumis Robert Suvi maalinäitus “Portreed”. Neljateistkümne eksponeeritud portree hulgas on nii paarkümmend aastat tagasi kui ka äsja valminuid, nii lõuendile kui ka puutahvlitele maalituid.

Siinse publiku jaoks on näitus huvitav kasvõi juba selle poolest, et enamik portreteeritavaid on Jõgeva kandi inimesed. Ka kunstnik ise on pärast pikka pealinnas elamist jälle kodumail Jõgeva alevikus kanda kinnitanud.

Vanemad näitusetööd pärinevad küll juba 1980. aastate keskpaigast, aga avalikkus pole neid siiski varem näinud, sest need on kohe pärast valmimist rännanud portreteeritavate koju seinale. Uuemad tööd on jälle nii värsked, et neid pole kunstnik saanudki veel kellelgi näidata. Kui vanemaid ja uuemaid portreesid võrrelda, siis hakkab silma uuemate soojem koloriit, mis muudab näod kuidagi elavamaks. Samas on kunstnik mõnes mõttes oma senisele inimese kujutamise laadile truuks jäänud. Näiteks ei taotle ta fotolikku sarnasust portreteeritavaga, vaid kasutab vabamat ja üldistavamat pintslijoont.

“Oskan vahel inimese juures näha detaile, mida inimene isegi pole märganud: näiteks keskmisest pikemat kaela, tugevaid põsesarnu vms. Püüan need iseloomulikud detailid portreel esile tuua,” ütles Robert Suvi. “Isegi siis, kui pean mingil põhjusel mitte natuurist, vaid foto järgi maalima, ei ürita ma seda üksüheselt kopeerida. Pole ju mõtet foto järgi uut fotot teha!”

Lõuend ja puit

Viimasel ajal on Robert Suvi lõuendi asemel tihti paksudele lauajuppidele maalinud. Ühest küljest on see materjal võimas, stiilne ja suhteliselt lihtsalt kättesaadav (aastakümneid seisnud head kuiva lauda võib ju mõne vana maja pööningultki leida!), teisest küljest elustab kunstnik nii toimides vana tahvelmaali traditsiooni.

“Hollandi vanad meistridki maalisid enne lõuendi kasutuselevõttu puutahvlitele,” ütles Robert Suvi. “Puitu tuleb ainult enne PVA-liimiga töödelda, et see värvi liiga palju sisse ei võtaks. Muidu jäävad värvid maalil liiga tuhmiks.”

Mitut puutahvlile maalitud portreed näeb näituselgi. Peale portreede on Suvi aga eri kujuga puutahvlitele maalinud ka natüürmorte, mis hästi kööki kaunistama sobivad. Portreedega koos eksponeerimiseks polnud need kunstniku meelest siiski kohased. Ei hakanud ta isegi maastikega “sorti segama”, kuigi on neid paralleelselt portreedega ikka maalinud.

Energiatulv

Kõiki selle näituse portreesid polnud ka autor ise varem ühes ruumis koos näinud.

“Kui ma neid kõiki koos vaatan, siis tekib mul isegi teatud mõttes rusuv tunne,” ütles Robert Suvi. “Kõik kujutatud inimesed on omamoodi isiksused ja nendest kiirgavat energiat saab saal nii täis, et see hakkab suisa kitsaks jääma. Tavavaatajale need pildid ilmselt nii ei mõju, aga mina olen kõigi nende inimestega portreede maalimise ajal intensiivselt suhelnud ning seepärast tunnetan nende energiat vahetumalt.”

Unustanud pole Robert Suvi ka oma põhiala — vitraazhikunsti. Viimase aja töödest võib mainida Tartu Maxilla hambakliinikusse tehtud uksevitraazhe ja Tartu Vangla direktori kabinetti tehtud vitraazhakent. Paraku ei ole selliseid taieseid võimalik ühte kohta kokku tuua ja näitusele panna.

Suurem osa ajast — kui suvine aeg välja arvata — kulub Robert Suvil aga õppejõutööle Tallinna Tehnikaülikooli Tartu Kolledzhi maastikuarhitektuuri õppetoolis. Suvi sõnul tuleb tal samas õppeasutuses varsti tööd juurde, sest seal avatakse teinegi kunstikallakuga õppetool — tööstusdisaini oma.

Täna on Robert Suvil nimepäev ja homme sünnipäev: ta saab 61-aastaseks.

“Sündisingi tegelikult robertipäeva ehk 7. juuni viimastel minutitel, aga dokumentidesse läks kirja järgmine kuupäev,” ütles Robert Suvi. Palju õnne Vooremaa pooltki!

RIINA MÄGI