Nii nagu kõigile, sai ka meile kohe peale eriolukorra kehtestamist riigis selgeks, et kõiki aastaks planeeritud ettevõtmisi ei saa ellu viia. Vähemalt mitte algsel kujul ja algselt paika pandud kuupäevadel. Ent kohe, kui koroona meile selleks loa andis, pugesime pesadest välja ja saime kokku.
Esimene kokkusaamine toimus meil 29. juunil Kääpal. Sihtasutuse Kalevipoja Koda juhatuse liige Annika Oras tegi meile väikese ekskursiooni kunagistes taluhoonetes. Sealt edasi jagunesime kaheks grupiks ning tegime üksmeelse otsuse valida turnimiseks madal seiklusrada.
Rõõmu oli kohe topelt
Kõrgrada pilguga hinnates ei tekkinud kellelgi vastupandamatut soovi sellega rinda pistma hakata. Instruktoriteks olid meil Annika Oras ja Oliver Hütt. Täname neid rahulikkuse ja kannatlikkuse eest. Kogu seiklusrada on seotud eeposega ning enne järgmisele etapile kõõluma minekut eelnes sellele Kalevipojast vastava lõigu meeldetuletus.
Kõik, kes rajale siirdusid, soovisid oma julguse ja osavuse proovile panna, aga see võttis aega. Ent lõpuks oli saavutuste üle rõõmu topeltkoguses. Väga armas oli näha üksteise toetust.
Need, kel tekkisid rajal raskused, võeti kohe abivalmis sõprade poolt piiramisrõngasse ja nagu ühest teisest meile armsast teosest armastatud tegelane ütles: „Mis kinni ei jää, saab kinni löödud“, meie tõlgenduses siis umbes nii: „Kes rada ei läbi, see lohistatakse läbi“. Igal juhul oli seiklusraja kogemus väga põnev ja lõbus.
Väikese väsimuse ja suure tänutundega suundusime muuseumi kõrval asuvasse Kalevipoja mänguhoovi. Oma väikese kehakinnituse tegime kõik koos Kalevipoja hiiglasliku laua taga. No kujutage ette, kui toolile tuleb redeliga ronida …
Need, kel jõudu üle jäi, said kiikuda võimsal kahemehesael ja uudistada muud Kalevipoja vara. Tore oli suurtel inimestel ennast tohutult suurte asjade kõrval tillukestena tunda.
Suvepäevadel vahetatakse kogemusi
Seekordsete suvepäevad toimusid 10.–11. august Aegviidu järve ääres. Sinna ja tagasi sõitmiseks vallutasime Elroni rongi. Oma telgid lõime üles RMK korrastatud laagriplatsil. Seal oli meil kõik vajalik (grillimiskohad, käimlad, lõkkepuud) peale joogivee olemas. Aga Eesti on selline tore koht, kus alati leidub kedagi, kes teab kedagi, kes aidata saavad. Täname südamest meie toetajaliiget Kairi Merimaad, kelle Aegviidus elav hea tuttav Kaidi Kobake aitas meil rongijaamast rasked kotid (ja viletsamad liikujad) laagriplatsile toimetada ning järgmisel päeval rongijaama tagasi. Kairi varustas meid ka kahel päeval veega, ilma milleta poleks laagris viibime mõeldav olnud.
Suvepäevade eesmärk on vähemalt kord aastas kokku saada, pingevabalt suhelda, kogemusi ja muljeid vahetada, olla sõpradega koos. Õnneks oli laagrisse saabumise õhtu veel piisavalt soe ja kõik, kes soovisid, said maalilises järves ujuda. Alati sünnib koosviibimistel põnevaid lugusid, naljakaid momente. Näide ühest. Üks meie noormees läks õhtul kalale, ära oli koos mineku ja tulekuga umbes 20 minutit. Küsisin, et kas juba kalal käidud ja kas kala said. „Ei saanud.“ „Miks siis nii kiiresti ära tulid?“. „Suitsud said otsa.“. Hakkasin naerma: „Kas tekkis hirm, et kui kala kätte saad, siis küsib suitsu ja sul polegi anda.“
Öö oli pisut jahedavõitu ja niiske, aga selle kohta on ka vanasõna – kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks. Hommikune päike paitas kehad taas soojaks.
Vanaema, viska mind taevasse
Suvine laager on pereüritus. Sinna on alati oodatud ka ühingu liikmete pered. Viimastel ühingu ühiskäikudel on osalenud väikesed Robin ja Keto, kõikide vaieldamatud lemmikud. Laagris viibimise teisel päeval saime üheskoos tähistada Keto nelja-aastaseks saamist. Kui Keto hommikul viimaste hulgas telgist välja ronis, siis lauldi talle ühiselt sünnipäevalaulu. Keto silmad särasid ja ta palus: „Vanaema, viska mind taevasse!“. Armsad suured sõbrad võtsid seejärel Keto kätele ja loopisid 4 korda teda peaaegu taevasse. Loodan väga, et nendest väikestest poistest kasvavad inimesed, kes juba varakult teavad, et kõik me ei ole ühesugused, nad ei pelga, karda ega põlga endast erinevaid. Piltlikult öeldes ei ehita nad oma liivakastile aeda ja väravaid.
Täname ühingu nimel meie katusorganisatsiooni Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koda, sotsiaalministeeriumi hasartmängumaksust saadud toetuse eest ning kõiki toredaid ja häid inimesi, kes alati nõu ning abiga meile toeks on.
Daisy Utsar,
Jõgevamaa Vaimupuudega Inimeste Tugiühingu juhatuse liige
