Puurmani vallas Kirna õppekeskuses peeti Peipsi piirkonna noortele indiaanilaager, mis võimaldas kohtuda Tohono O`odhami hõimu (Arizona,USA) indiaanlase Rupert Encinasega (indiaaninimega Ba`ag Da ehk Lendav Kotkas) ja tema tütre Kimimila ehk Libliknaisega.
iii
Lendav Kotkas kuulub oma hõimu traditsioonide säilitamise komiteesse ning on oma rahva pärimuse kandja ja taaselustaja. Laagri eesmärk oli jagada teadmisi Ameerika põlisrahvaste tarkusest ja kultuurist, õppida tolerantsust, oskust paremini tunnetada ümbritsevat keskkonda ning arendada harmoonilist elutunnetust.
Laagrilised said osa indiaanisaunast
Esimesel laagripäeval tutvustati Ameerika põlisrahvaste ajalugu ja tänapäeva, traditsioone ning maailmanägemust. Tuletati meelde, kus asuvad meie juured ja jõud, kuidas elada looduse ja ligimestega harmoonias ning tunnetada oma kohta siin maailmas. Kogu meie vägi, jõud ja nägemine peitub meis enestes. Vaja on avastada iseenese olemus. Pühad tseremooniad ja uskumused on nende elus kesksel kohal.
Üheks olulisemaks riituseks on indiaanlastel higistamistelk ehk indiaanisaun, mida said proovida kõik laagrilised. Higistamistelgi ettevalmistusena tehti väikesed palvekotikesed, mis riputati kaela. Lapsed ehitasid indiaanlase juhendamisel pajuokstest karkassi, mis kaeti tugeva riidega. Telgi keskele kaevati auk, kuhu pandi lõkkes kuumaks aetud kivid. Laagrilised istusid ümber kivide, toodi sisse vesi ning telk suleti. Tseremooniameister puistas kividele seedrit ja seejärel ohverdas neile vett, millest tekkis aur. Tseremoonia käigus austati nelja püha algelementi: tuld, vett, õhku ja maad. Laul ja trummipõrin saatsid tseremooniat. Lendava Kotka sõnul on laulul tervendav jõud ja trummilöögid meenutavad südamelööke. Õhtul küpsetas indiaanitüdruk koos mõne abilisega maitsvaid indiaani leibasid, mida söödi mee ja moosiga.
Teise päeva hommik algas päikesetõusutseremooniaga, millega tervitati algavat päeva. Tervitati ja õnnistati loodust ning kõiki laagrilisi, joodi vett. Kõikide imestuseks nägid laagrilised sel hommikul taevas lendamas kotkast, mis on vabaduse ning julguse sümbol.
Rupert Encinas jutustas maailmaloomislegende.
Õpiti vibu laskma
Laagris oli võimalik õppida vibulaskmist ja osaleda täpsuslaskmise võistluses. Libliknaine näitas, kuidas unenäopüüdjaid valmistada. Legendi järgi kasutatakse unenäopüüdjat kõikide heade ja halbade unenägude tabamiseks. Halvad jäävad võrku hommikuvalguseni, mil nad ära põlevad. Head unenäod teavad teed unenäopüüdja keskel asuvasse auku, mille kaudu nad sulgedesse valguvad, et siis mõnel teisel ööl jälle tagasi tulla. Unenäopüüdja valmistamiseks läks vaja painduvat puuoksa, värvilist nööri, sulgi, pärleid jm kaunistusi. Kõik said sellega väga hästi hakkama.
Rõõmsat elevust tekitasid ettevalmistused tantsurituaalideks, mille juurde kuulus ka näomaalingute tegemine. Indiaanlastele pole tants lihtne meelelahutus, vaid sideme hoidmine oma rahva ja vanematega. Iga tants on pühendatud mõnele elemendile, loomale või sündmusele. Ühendriikides kutsutakse seda pow-wow pidustusteks ja sellest on saanud indiaanlaste jaoks kokkukuulumise ja elluärkamise sümbol. Tants on austusavaldus Maaemale (tema masseerimine jalgadega). Pow-wow tutvustuse juurde kuulub ka rituaalne tants vastavas riietuses. Lendaval Kotkal ja Libliknaisel olid jalas pehmed mokassiinid. Riietus oli dekoratiivne ja traditsioone järgiv. Figuurid ja ornamendid rõivastel olid pärit asteekide iidselt kalendrilt ehk Päikesekivilt ja need sümboliseerivad erinevaid ilmakaari või elu erinevaid avaldusvorme. Liiguti trummi saatel. Meile esitati liblikatantsu ja kalkunitantsu. Nende maal tantsitakse tundide viisi, tundmata väsimust. Tantsu kaasati ka kõik laagrilised, kes said tunda ennast tõeliste indiaanilastena.
Indiaanlastele meeldib kingitusi jagada ja ka ise neid saada. Nad kinkisid igale osalejale suure sule ja palju häid soove, laagrilised neile omalt poolt maiustusi ja tänulikke rõõmsaid pilke.
Indiaanilaager oli väga vahva ja elamusterohke ettevõtmine, mis sai teoks tänu paljudele toetajatele ja aktiivsetele noortejuhtidele. Laagris osalenud tänavad Ave Oiti, kes oli kaugetel külalistel tõlgina kaasas.
iii
PIRET KAUR, Voore Kodutütarde noortejuht
