Kui Vili piimatootmisest, tõuaretusest või tänu põllumasinatele paigutatud GPS-süsteemidele võimalikuks saanud täppisväetamisest kõneleb, siis jääb tõepoolest mulje, et ta juhib mitte põllumajandusfirmat, vaid teadusasutust. Mis samas aga ikkagi täiesti reaalset toodangut annab. Jõudluskontrolli andmetel lüpsid Torma POÜ lehmad möödunud aastal näiteks keskmiselt 8700 kg piima. Selle tulemusega oli firma Eesti edetabelis kolmandal kohal. Kui silmas pidada, et kunagise Torma sovhoosi lehmad lüpsid aastas 3500 kg, siis tundub, et sovhoosiaja järele ei lõhna Tormas enam miski. Sõnnik ehk lõhnab samamoodi kui toona. Kui seegi…
“Varem oli mul varnast võtta hea retsept, kuidas lehmalauda lõhnast lahti saada: tuli lihtsalt vahelduseks sealauta minna,” ütleb Ahto Vili muiates, kui hakkame firma uude Tõnumetsa vabapidamislauta 550 piimaandjale külla minema. “Nüüd see retsept enam ei toimi, sest sealauta meil enam pole.”
Kuigi Torma loomakasvatajad olid seapidamise juba üsna hästi selgeks saanud ja kuigi seakasvatus on piimatootmisest natuke lihtsam ja kiirema käibega tootmisala, otsustati see Tormas siiski likvideerida.
“Sead on tänapäeval juba nii ülearetatud ja haigustele vastuvõtlikud, et pesu ja deso peab ees ja taga käima, ning alla seitsme tuhande pealise seakarja pole mõtet pidadagi,” ütleb Ahto Vili. “Meie sovhoosiajast pärandiks saadud laut ei mahutanud aga rohkem kui tuhandet siga ning uue kompleksi rajamine olnuks liiga kulukas. Mõttekam tundus keskenduda ühele asjale ? piimatootmisele. Kuna meie Mari-nimeline poodki eksisteeris põhiliselt selleks, et omatoodetud sealiha müüa, siis sulgesime ka selle. Nüüd tegutseb seal Jõgeva Majandusühistu “A ja O” tüüpi kauplus.”
Kitsed ja piimavabrikud
Küsimusele, mis valemiga lehmad 8700 kilo piima andma pannakse, vastab Ahto Vili, et kõige olulisemad on söötmine ja tõuaretus. Või ka vastupidi ? tõuaretus ja söötmine.
“Kui lehm on ikka “kitse” järeltulija, siis võid sa talle sisse sööta mida ja kui palju tahes, piima ei tule ikkagi,” ütleb Ahto Vili. “Kaheksatuhandese toodanguga lehm pole tegelikult juba anatoomiliseltki enam seesama loom, kes oli neljatuhandeline. Aga kui silmas pidada, et varasematel aegadel oli kõrge piimatoodang just söötmise taga kinni, siis tõuseb esikohale see tegur.”
Vili sõnul on Eestimaa tõsisemad loomapidajad nüüdseks tõepoolest loomade söötmise selgeks saanud. Tõnumetsa farmis, nagu teisteski moodsates piimafarmides, on lehmad piimaanni järgi gruppidesse jagatud ning arvuti määrab neile toodangust lähtuva, kõiki vajalikke komponente sisaldava ja tasakaalustatud söödaratsiooni, kusjuures söödakomponentide kõrval jooksevad arvutiekraanil ka hinnad: iga hinna eest pole tänapäeval mõtet piima toota.
Mis karja geneetilistesse omadustesse puutub, siis neid suure karja puhul üleöö parandada ei anna. Torma piimakarja headele tõuomadustele on aastaid alusmüüri laotud ning nüüd on tulemused näha.
“Oleme pikka aega koostööd teinud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi teadlaste ning veiste tõuaretusühistuga,” ütleb Ahto Vili. “Muu hulgas oleme oma lehmadele lasknud siirata Kanadast ja USAst sisse toodud embrüoid. Kui sünnib lehmvasikas, jätame selle oma karja, kui pullvasikas, müüme aretusühistule.”
Seegi on omamoodi tulus äri: kui tavaline kuuvanune pullvasikas maksab umbes seitsesada krooni, siis importembrüost saadud tõupullike oma kümme korda rohkem.
Inimtegur
Eesti põllumajandusele kõige segasematel aegadel ? 1990. aastate algul ? ühes väikeses Ida-Viru ääremaakülas elanuna mõtlen, et see pidi ikka suisa sõge usk olema, mis Ahto Vili suguse asjaliku, haritud ja hea väljanägemisega isase inimese toona põllumajandusse sundis jääma. Sealjuures veel suurpõllumajanduse juurde. Siis jutlustati ju peretalude ja taluelulaadi taastamist (ma ei saanud juba siis aru, kuidas elulaadist ära elatakse!) ning seejärel kuulutati, et Eestimaa kliimas ei tasuvat põllumajandustootmine üldse ära.
Kuigi 2002. aastaks oli pilt põllumajanduses juba hulga rõõmsam, oli Eesti esimese kaasaegse vabapidamissüsteemiga külmlauda ja kõrgtehnoloogilise lüpsikoja rajamine ka siis päris pöörane tegu. Torma Põllumajandusosaühing sai sellega hakkama ja nüüd kerkib taolisi farmihooneid juba nagu seeni pärast vihma. Tormalaste Tõnumetsa suurlaudale ehitati möödunud aastal aga teist niisama palju veel juurde. Ja nüüd on lõppjärgus kõrvalasuva poegimislauda rekonstrueerimine.
Tõnumetsa-suguses farmis on inimtegur piima tootmisel juba üsna väike. Sööda segab mikser nii, nagu arvuti ette ütleb, ning arvuti kontrollib ka kõike lüpsiplatsil toimuvat: identifitseerib tänu lehma jala külge kinnitatud transpondrile lehma, kuvab ekraanile tema numbri, registreerib hälbed tema aktiivsuses ja muudes talitlustes ning annab vajaduse korral alarmi. Eelöeldule vaatamata ütleb Ahto Vili, et suured piimanumbrid on zootehnikust farmijuhataja Liivi Pavlihhina ja tema meeskonna teene. Kaadriprobleemi Torma POÜs, muuseas, polevat. Tänu headele suhetele maaülikooliga saadi mullu ametisse isegi värskelt diplomeeritud veterinaararst ? Marina Berova.
“Pisike tüdruk, aga saab suurest loomast iga kell jagu,” kiidab Ahto Vili.
Külm ei koti
Kui esimesed külmlaudad (suvel on neil seinad osaliselt avatud, talvel kaetud kilekardinatega) Eestimaale kerkisid, küsisid paljud, kuidas loomad seal krõbedama talve üle elavad. Nüüd, pärast jaanuarikülmi, oli päris paras selle kohta aru pärida.
“Loomale ei tee mõni miinuskraad midagi, küsimus on ainult selles, kuidas lehm juua ja sõnnik laudast välja viidud saab,” ütleb Ahto Vili. “Esimese külmalaine ajal külmusid meil kraabid korra kinni küll, nii et sõnnik tuli traktoriga laudast välja ajada, aga teise laine ajal olime hoidsime kraabid lihtsalt pidevalt tööl. Ka pumpadel lasksime jootmisvett kogu aeg torudes ringi pumbata. Nii et midagi katastroofilist polnud: loomad haigeks ei jäänud ja piimatoodang tagasi ei läinud.”
Tõnumetsa piim läheb Soome Valio kontsernile kuuluvasse Laeva meiereisse ja juba viimased kuus-seitse aastat pole Ahto Vilil põhjust olnud piimaraha hilinemise või mittelaekumise pärast nuriseda. Piima hind on iseküsimus: see teeb aeg-ajalt ka tagurpidihüppeid, mis valusalt tootja rahakoti pihta löövad.Ühtegi piimatootjate ühistusse pole üksiku hundi kuulsusega Ahto Vili oma firmaga astunud.
“Astuksin küll, kui suudetaks moodustada valdavat osa tootjaid hõlmav ühistu, mis saaks kontrolli alla kogu ressursi,” ütleb Ahto Vili. “Aga kuni koondutakse ainult väikestesse “vürstiriikidesse”, mis lõpuks ikkagi töötlejate tahtele alluma peavad, pole sellel mõtet.”
Lõviosa tootjaid hõlmav ühistu võiks Vili arvates piimaveogi enda korraldada võtta. Praegu on see ju logistilises mõttes täiesti paigast ära: üks töötleja veab piima, piltlikult öeldes, Võrust Tallinna alla ja teine töötleja vastupidi.
Hommikumuinasjutud
Kuigi piima hind teeb, nagu öeldud, ka tagurpidihüppeid, on Eestimaa põllumeeste silmis praegu ikkagi rohkem sära kui mõni aasta tagasi.
“Võrreldes kolme aasta taguse ajaga, mil igal hommikul tuli võlausaldajatele uus muinasjutt välja mõelda ja jagatud lubadustesse ei suutnud ise ka uskuda, on praegune seis ikka väga palju parem,” ütleb Ahto Vili.
Ühest küljest on see põllumeeste endi tubli töö, teisest küljest Euroopa Liitu astumisega kaasnenud toetuste tagajärg.
“Võis ei uju meist keegi, aga esimene indikaator, mis asjade paranemist näitab, on see, et põllumees hakkab kinnisvara soetama,” ütleb Ahto Vili. “Mis siis, et uusi tootmishooneid rajatakse pangalaenudega ? nii tehakse kogu maailmas.”
Mis eurotoetustesse puutub, siis nende pärast Vili meelest põllumehi nii väga kiruda ja kadestada pole vaja, sest tegelikult toetatakse nende abil pigem tarbijat: kui toetused ükskord kaduma peaksid, siis hakkab põllumajandustoodang poes lihtsalt rohkem maksma.
Linnapoisist maameheks
Maahõngulisele perekonnanimele vaatamata on Ahto Vili tegelikult linnapoiss: kasvanud on ta Pärnus. Tormast pärit abikaasa Helvega sai ta tuttavaks EPAs maakorraldust õppides. Tormasse rajati ühine kodu üsna argistel kaalutlustel: maal oli parem palk, majand andis ametiauto kasutada ja lapsi oli ligi kooli-lasteaeda viia.
“Oleksin ma praegu noor, ei tuleks ma maale elama mingil juhul,” ütleb Ahto Vili. “Linnas on valikuvõimalusi ja soodsat teenistust hoopis rohkem. Ja lapsigi on seal lihtsam koolitada. Minu tütar, kes Torma koolis haridusteed alustas, on näiteks nüüdseks keskkonnaministeeriumi õigusbüroo juhataja kohale tõusnud. Tuleks tal praegu nullist alustada, kuluks tal ilma Treffneri-kooli tunnistuseta tagataskus oma väärtuse tõestamise peale palju enam aega ja vaeva.”
Nüüd ei kipu Ahto Vili Tormast mõistagi enam kuhugi.
“Kus mind, vana meest ikka enam oodatakse,” muigab Vili.
Ja ega keegi tahaks ka, et ta läheks: 55 töötajaga Torma Põllumajandusosaühing, mida Vili juhib, on valla suurim ja stabiilseim tööandja. Möödunudaastaste tulemuste põhjal tunnistati firma Jõgevamaa Heaks Põllumajandusettevõtteks. Ahto Vilil tuleb aga peale Jõgevamaa Hõberisti saamise peatselt ka 55. juubelit tähistama hakata. Õnne ja edu talle selgi puhul!
RIINA MÄGI