Keskkonnasäästlikkus on üha kuumenev teema, õnneks ja kahjuks mitte ainult globaalses mõttes. Säästlikkus tuleb mängu juba koduõues prügi sorteerides. Sellest on saamas või on juba saanud igaühe isiklik asi ja vastutus.
Öeldakse küll, et enesekontrollist ja väikestest tegemistest ei piisa, vaja on muuta nii suurriikide kui ka suurkorporatsioonide mõttelaadi, et kliimasoojenemist ja muid keskkonnamuutustega kaasnevaid nähtusi ära hoida või vähemalt nende negatiivset toimet pehmendada. Neil on õigus. Et teha suuri asju, on vaja ka suured muutuma sundida.
Teistpidi ei saa ökoloogilisusega lolliks minna. Kui ikka mõistlikke alternatiive pole tekkinud, ei ole mõtet sundkorras jama korraldama hakata. Nii on juhtunud, et rohelisi sõnumeid edastavad poliitilised jõud muutuvad naerualusteks puukummardajateks ja -kallistajateks, kes lähevad sõtta Eestile nii tähtsa puidutööstusega. Miks küll?
Jõgeval tegutsev Softcom on siinses mõttes suur, maailma mastaabis väike ettevõte. Käive jääb seitsme miljoni euro kanti. Sellegipoolest on kohalikul algatusel idee anda uus hingamine tekstiilijääkidele ja korraldada ideekonkurss, kuidas materjali veelgi efektiivsemalt kasutada. Väärt ja õilistav ettevõtmine.
Kui selliseid asju tuleb juurde üha enam, ja neid tuleb, võime öelda, et maailmal on lootust. Iga killukese kulumatu ja kadumatu materjali, mille utiliseerimine on keskkonnale ohtlik, pikemaks ajaks sidumine on mõttekas. Kõik algab väikselt, kõik algab kohalikult tasandilt.
