Vancouveri talimängude lõpuni on jäänud kaks päeva. Eestile kaks nii üliolulist päeva. Seljataha jäänud kahe nädala sisse mahub kõike. Nagu spordis ja olümpial ikka. Igaühele, kes siin olümpial ringi liigub, on see toonud kaasa erinevaid emotsioone, kohtumisi, hetki.
Nagu meenuvad kindlasti ka pärast Vancouveri mänge suur vastasseis jäähokis ja eesti talus tehtavad lihapirukad.
Mängude üheks tipphetkeks on tituleeritud Kanada ja Venemaa jäähokikohtumist turniiri veerandfinaalis. Kui veel mõned päevad enne olümpia hokiturniiri algust võrreldi praegust Venemaa koondist uue “punase masinaga”, nagu tunti kunagist N Liidu võitmatut punameeskonda, siis selle mänguga löödi see pihuks ja põrmuks. Kanada alistas olümpia tähtsaimas kohtumises Venemaa 7:3.
Kanada – Venemaa
Venelaste spetsiaalne olümpiaväljaanne Kommersant pealkirjastas järgmisel päeval: “Nagu lapsed. Kanada tükeldas Venemaa osadeks.” Ja jätkas: “Vene karuga võrreldud meeskond nägi välja pigem kui plüüsist Miška.”
Venemaa tähtmängijad jäid väljakul nähtamatuks. Õigemini nad suruti nurka.
“Me teadsime, et kanadalased lendavad kohe meile peale, kuid me polnud selliseks alguseks ikkagi valmis,” tõdes kuus litrit oma selja taha lasknud venelaste kuulus puurivaht Jevgeni Nabokov. “Ei mäletagi, millal mulle viimati kuus väravat visati, seda juhtub harva.”
Peatreener Vjatšeslav Bõkov tunnistas, et kanadalased võtsid ka Ovetškini korralikult kinni ja viimase meisterlikkus ei pääsenud maksvusele. “Esimesel vaheajal rääkisin
meestele, et me peame hakkama mängima oma mängu. Aga me ei suutnud seda teha.”
Mängude tipphetkeks reklaamitud kohtumine oli küll äge, kuid uskumatult ühepoolne. Need tuhanded fännid, kes tiirlesid halli ümber ja lootsid imele — hankida sadade dollarite eest üks pilet —, jäid Kanada triumfist muidugi ilma. Mängu saatus oli tehtud esimese kolmandikajaga (4:1) ja kui pool mängu oli seljataga (7:2), võinuks võitja nime tabloole kirjutada.
“Saime selle mänguga ainult julgust juurde. See oli vägev võit, mille pealt on hea edasi minna,” sõnas Kanada täht Sidney Crosby.
Kembi talus
Vancouveri Eesti Seltsi olümpiaaegsetel üritustel pakutakse külalistele alati maitsvaid lihapirukaid, mis valmivad olümpialinnast eemal asuva White Rocki lähedal paiknevas uhkes Kembi talus. 1981. aastal valminud maja meenutab seest pigem suursugust mõisat. Selle ehitas aastate eest Pärnust tulnud kuldsete kätega rannakalur Jakob Kembi.
“Isa lootis Kanadas jätkata kaluritööd, kuid Euroopast saabunud põgenikele ei antud esimesel viiel aastal püügiluba. Nii tuli tal valida ehitaja elukutse,” rääkis tütar Marje Suurkask, kes on olümpial tööl vabatahtlikuna.
“Oma kodumaja sai lõplikult valmis 1981. aastal ja isa tegi selle lootuses, et siin elavad tulevikus koos kõik pereliikmed erinevatest põlvkondadest. Kahjuks on järeltulevad põlved teisel arvamusel olnud.”
Looduse rüpes asuv Kembi on alati olnud siiski pigem hobitalu, kus praegu kasvatatakse ainult kanu. “Palju neid hetkel täpselt on, ei tea. Ükskord murdsid koiotid 30 kana maha. Kuid ega neid üle saja ei ole, sest seaduste järgi võib hobitalus olla kuni 99 kana,” ütles talus elav väimees Jaak Selde.
Pirukaid tehakse Kembil tavaliselt ühistööna, kuid selle n-ö Raeküla piruka retsepti teab ainult üks inimene — Jakob Kembi lesk Siina. Tema võttis selle oma kodukülast põgenedes läände kaasa ja Kanadas on seda vaid pisut täiendatud. Salaretseptis pirukate headus ja võlu seisnebki.
Kõrvalistele öeldakse vaid seda, et 50 naelast (ca 25 kg) lihast saab teha umbes tuhat pirukat. Suuremate ürituste puhul käib pirukate valmistamine mitu päeva.
iii
TIIT LÄÄNE, Vancouver
