Suureaia talu perenaine ?üks viimaseid mohikaanlasi Jõgevamaa talutootmises

Meie jutuajamise ajal maitseme koduküpsetatud kooki ja talupiima. Suureaia talus alustati piimatootmisega 19 aastat tagasi. Praegu hakkab piimatootmine juba mõneti ära tasuma, sest hinnad juba veidi tõusevad. Praegu makstakse eliitpiima liitri eest juba 4 krooni ja 20 senti. Ka piimaraha laekub, ilma et selle maksmist töötlejale meelde tuletama peaks. Piima müüb talu  piima E-Piim Põltsamaa Meiereisse. Nõudlus piima järele on selles ettevõttes märgatavalt suurenenud.

Väikese karja pidamine mõttetu

Et karjakasvatus majanduslikult ära tasuks, tuli veiste arvu suurendada. Praegu on Suureaial üle kuuekümne lüpsilehma ning lisaks sellele veel ka noorloomad, nii et kari on võrdlemisi suur. Väiksema karja pidamine on aga  mõttetu.

Loomapidamisse on tulnud ka tublisti investeerida. Tänavu ostis talu pool miljonit krooni maksva heinapressi ja uue pritsi. Loodeti saada ka investeerimistoetust, kuid seni pole perenaine kinnitust saanud, kas neile seda makstakse või mitte.

Mitmed talumajapidamiseks vajalikud masinad ja seadmed on liisitud või ostetud pangalaenuga. Rohkem kui pool piimarahast kulub ikka maksudeks, õnneks on midagi üle jäänud ka kodu remontimiseks ja korrashoidmiseks. Maja sai uue katuse ja nüüd vajaks ka soojustamist.

?Kroone tuleb ikka kõvasti lugeda, sest kõik ju kallineb. Näiteks kütte ja loomasööda hind järjest tõuseb. Jahu on omast käest, kuid rapsi- ja sojakooki tuleb juurde osta,” räägib Sirje Ali.

Suureaia talul on 267 hektarit haritavat maad, kus kasvab 37 hektaril raps, nisu ja oder. ?Edaspidi kavatseme külvata ka taliotra, sest oleme  mitmel pool teede ääres väga ilusaid taliodrapõlde näinud,” lubab Suureaia perenaine.

Küsin, kuivõrd saaksid talupidajad üksteist abistada ja toetada. Ühistegevust on ju propageeritud kui üht viisi, mis aitaks taludel vastu pidada.

“Ühistegevusest räägitakse nüüdki. Tegelikult ei jätku aga talupidajatel üksteise abistamiseks ega masinate laenamiseks aega, sest väga palju tööd on tarvis teha oma majapidamises.  Kogu talupidamiseks tarvilik tehnikavärk peab aga pererahval endal olema,”  jääb Sirje Ali kindlaks.

Suureaia päästis seakasvatus

Üheksakümnendate aastate algul prognoositi taludele üsnagi helget tulevikku, suurtootmisele aga hääbumist. Nüüd tundub, et majandusasjad maaelus on vastupidi kulgenud. Olukorda raskendas paljuski see, et suur osa majandite tehnikast laiali tassiti või metallikokkuostu viidi.

Uute masinate ostmiseks pangast raha laenamine nõudis aga talunikelt palju vaeva. ?Kui raha lõpuks kätte saime, olid hinnad juba tohutult tõusnud. Tõsise löögi andis talule Maapanga pankrot. Meie talu päästis siis pankrotist seakasvatus,? meenutab perenaine.   

Samas tuleb tunnistada, et ega keegi ei sundinud talutootmisega tegelema. ?Küll olen mõnigi kord mõelnud, kuipalju on tulnud  energiat kulutada ning mis kasu on sellega kaasnenud. Mul ja abikaasal pole olnud õieti puhkepäevigi. Lapsed talutöödel regulaarselt ei osale,? nendib perenaine.

Eurotoetustest on kasu

Abitööjõule pole tema hinnangul üldse võimalik loota, sest seda pole kuskilt leida. ?Ma oleksin rahul, kui saaksin palgata lüpsja 10 000-kroonise kuupalgaga, sest väiksema tasu eest ei tule arvatavasti  keegi,? tõdeb Ali.

Seni pole aga ka selline palk kellelegi huvi pakkunud. Ebamajanduslik on palgata lüpsjat tingimusel, et hakkad teda tööle ja koju sõidutama. Nii tuleks päevas maha sõita mitukümmend kilomeetrit. Ja kui lüpsja töössesuhtumine veel kesine ka on, on tema kaasamisest talumajapidamisse rohkem kahju kui kasu.

?Riik oleks pidanud hakkama märksa varem toetama spetsialistide koolitamist, kes talunikele puhkepäevi annaksid. Nüüd on aga nii, et mida vähem magada saan, seda kõrgem on vererõhk,? tunnistab naine.

“Keskkonnatoetused, põllutoetused ja piimatoetused on talupidamisele muidugi palju kaasa aidanud. Tänu sellele on ka tänavu närvipinge võlgade ja liisingute maksmisel väiksemaks jäänud,? tunnistab Sirje Ali.

            Aeg-ajalt on soovitatud talunikel lisaks põhitootmisele ka mõne kõrvalharuga tegelda, näiteks puunõude meisterdamise või mesindusega.

Sirje Ali sõnul ei tule kõrvalharuga tegelemisest siin metsatukas midagi välja. ?Olen kuuekümne viie aastane. Ise kõike teha ei jõua. Siis pean jällegi töölise palkama, keda aga, nagu teada, on peaaegu võimatu leida,” ütleb perenaine.

Talutööl on abiks ka mees, kelle pere võttis enda juurde Võisiku hooldekodust. Nüüdseks on ta juba neliteist aastat talus elanud. ?Ühe ja teise tööga tuleb ta toime ja vähemalt on ikka inimene kodus, kui vahel ise ära sõitma peame,” tõdeb  Sirje Ali.

Lähiminevikus kulges Jõgevamaal talunike seltsielu võrdlemisi hoogsalt. See on aga tagasihoidlikuks jäänud, sest inimesed ei jõua  kõigega lihtsalt tegelda.

Vaatamata raskustele ja probleemidele, on Suureaial siiski suudetud talutootmist jätkata. Pererahvas loodab ikka vastu pidada. Kahjuks on aga lastel juba omad tegemised ja mured.

?Tulevikus peame vist oma laudad, põllud ja masinad mõnele ettevõtlikule inimesele müüma või rentima. Hea, kui jõuaksime kokkuleppele, et elumaja ikka meile jääks. Siis saaksime ka vanaduspäevad oma kodus veeta,” loodab perenaine.

JAAN LUKAS

blog comments powered by Disqus