Pikamaajooksu alaseid uudiseid vahendav Jooksuportaal.ee valis maikuu tegijaks Jõgeva alevikust pärit noore jooksja Laura Suure, kes võitis 12. mail USAs Oregonis Lääneranniku konverentsi meistrivõistlustel (West Coast Invitation)
Oregonis välja joostud ajaga tõusis Laura Eesti naiste kõigi aegade edetabelis 5. kohale, möödudes Jekaterina Patjukist. Järgmisel, 26. mail peetud võistlusel rebestas Laura paraku üht lihast ning pärast seda pole ta korralikku jooksutrenni enam teha saanud, vaid tegelda tuleb põhiliselt lihaserebendi ravimisega.
“Käin iga päev Tartus, et ujuda ja veloergomeetrit sõtkuda. Raviga kombineeritud treeningutel on mulle toeks Tartu spordiarstid ja minu siinne treener Harry Lemberg,” ütles Laura Suur. “Kuni tervis korras pole, ei oska ma ka öelda, kus ja millal sel suvel võistlen. Augusti keskel toimuvate Eesti kergejõustiku meistrivõistluste ajaks tahaksin aga kindlasti “rivis” olla. Lootsin osaleda ka juulis toimuvatel Skandinaavia meistrivõistlustel, ent sinna pürgida pole praeguses seisus vist mõtet.”
San Francisco Ülikoolis (see pole mitte samas linnas tegutsev suur ja riiklik California ülikool, vaid tunduvalt väiksem eraülikool) veedetud aasta kohta ütles ta, et jõudis selle ajaga elult palju õppida.
“Läbitud teel on olnud palju väikesi “künkaid”, aga olen siiski väga rahul, et sinna läksin,” ütles Laura.
Esimesed nädalad võõral maal ja uues koolis olid muidugi rasked. Kasvõi juba sellepärast, et kogu info tuli vastu võtta võõras keeles. Tõsi, mitte arusaamatus keeles, ent õhtuks tekkis siiski väga suur suhtlemisväsimus. Aega läks ka võõra koolisüsteemi toimemehhanismidest arusaamisega ning olmepoole korraldamisega. Õnneks olid Laurale toeks õppenõustaja ja treeningukaaslased, kes kinnitasid, et kui ta esimesed kolm-neli rasket nädalat ära kannatab, siis edaspidi läheb palju lihtsamaks. Ning neil oli õigus.
Tudengisõbralik kool
Enne USAsse minekut oli Laura jõudnud kolm aastat õppida Tartu Ülikooli bioloogiaosakonnas. Bakalaureusekraad jäi tal mitmel põhjusel siiski saamata ning nüüd tahab ta selle kätte saada San Franciscost.
“Esimesel seal oldud semestril võtsin tegelikult hoopis mitmeid üldaineid nagu kirjutamine, avalik kõne, kunst ja bioloogia-alane filosoofia,” ütles Laura. “Eriti palju kasu oli avaliku kõne kursusest, sest kui teisel semestril võetud erialaainetes klassi ette esinema tuli minna, siis tundsin end seal juba päris hästi. Üldse on meie koolis õppimine väga tudengisõbralikuks tehtud: meil on väikesed õppegrupid, kus õppejõu ja tudengite vahel tekib intiimsem õhkkond ning kus teadlikult soodustatakse elavat mõttevahetust.”
USAsse õppima kutsuti Laura siiski tema heade spordisaavutuste pärast. San Francisco Ülikooli kergejõustiku treeningurühmas on 20 neidu ja samapalju noormehi. Laura sealseks treeneriks on Helen Lehman-Winters.
“Pikamaajooksus on raske midagi väga uut ja erilist leiutada,” ütles Laura. “Nädalane kilometraaž on mul jäänud üsna sarnaseks siinsega: läbin umbes 90-
Mõned erinevused siinse ja sealse sporditegemise vahel siiski on. Seal keskendutakse sügiseti näiteks krossijooksule. Siin sellist eraldi krossijooksuhooaega pole. Ning kui siin treenitakse kehva ilmaga saalis, siis seal ollakse kogu aeg väljas. Trenniajad pannaksegi paika ilmateate järgi: kui on teada, et kell 10 hakkab sadama, siis algab trenn kell 7 hommikul.
“Eestis pole ka USAga võrreldavat tudengispordisüsteemi,” ütles Laura. “Tartu Ülikooli juures tegutseb küll akadeemiline spordiklubi, ent selle tegevus pole nii tihedalt ülikooli õppetegevusega kooskõlas kui San Franciscos. Seal on sportiva tudengi jaoks treeningute ja õppetöö ühitamine palju lihtsamaks tehtud. Sealsed kõrgkoolid peavad sporti ka oma maine seisukohalt väga tähtsaks ning suurem edu spordis tähendab suuremat hulka publikut ja toetajaid.”
Koduigatsust polnud
Laurale eraldatud stipendium katab nii tema õppemaksu kui ka elamiskulud. Algul tundusid toiduainete hinnad poes talle küll nii kõrged (osalt ka sellepärast, et dollar on eurost natuke odavam), et igal toidupalal oli raha maitse juures, ent nüüdseks on ta aru saanud, et stipendiumiga arukalt majandades on siiski võimalik üsna normaalselt ära elada. Koduigatsust ei lasknud Laura endale kaugel maal aga üldse ligi.
“Tegin endale juba enne äralendu selgeks, et kodu järele igatsemise peale on mõttetu oma energiat raisata, sest suvalisel ajal koju tormata ma ei saa. Aga kui õppeaasta läbi saab, siis tulen koju niikuinii,” ütles Laura.
Suve jooksul tahab ta võimalikult palju oma siinsete sõpradega suhelda ning ära vaadata vahepeal avatud põnevad kohad, nagu teletorn ja lennusadama angaarid Tallinnas ning Ahhaa keskus Tartus. Tagasi USAsse lendab Laura 21. augustil. Samal päeval algab San Francisco Ülikoolis ka õppetöö.
“Meie ülikoolis on kombeks, et sportlased saabuvad kohale kaks nädalat enne õppetöö algust, et ühises laagris hooajaks valmistuda, ent mina ei saa Eesti meistrivõistluste tõttu selleks ajaks sinna lennata. Õnneks aktsepteerib meie klubi rahvuslikel tiitlivõistlustel osalemist täielikult.”
Seda, mis saab tuleval kevadel, kui San Francisco Ülikool lõpetatud, ei oska Laura praegu veel öelda.
“Olen aru saanud, et väga kindlaid plaane pole elus mõtet teha, sest need ei pruugi alati täituda. Pigem võivad liiga kindlad plaanid hakata ootamatult avanenud heade võimaluste ärakasutamist segama,” ütles Laura. “Ühe olulise tähisena seisab minu mõtetes siiski 2016. aasta olümpia, aga ma ei tea veel, missugused valikud mul kõige paremini sinna aitavad jõuda.”
i
RIINA MÄGI
