Teisipäeval tunnustasid justiitsminister Raivo Aeg ja president Kersti Kaljulaid neid inimesi, kes on andnud märkimisväärse panuse vägivalla ennetusse. Üks tunnustuse saajatest oli Jõgevamaal ohvriabitöötajana tegutsev Rita Kaasik.
Tema tugevuseks nimetati koostöötahet ja oskust öelda rohkem jah kui ei. Nii pole harv juhus, kui tööpäevad venivad pikemaks, ent abi saavad kõik, kes vähegi julgevad ja tahavad küsida. Rita panus on suur ka tänapäeva noorte harimises. Rääkides vägivallast juba varakult jääb loota, et tulevikus kasvavad neist teadlikud ja empaatiavõimelised inimesed. Ja just seda tänane Eesti vajabki. Oskust märgata, aidata ja kaasa tunda.
Olukord abivajaja märkamises on kindlasti parem kui varem. Ent pikk maa on minna. Minna nii kaugele, et ühiskonnas väheneks ohvri alavääristamine, lausa mõnitamine. Ja kasvaks oskus kaasa mõelda, aidata ja märgata. Pikk maa on minna ka nii kaugele, et vägivallast, eriti lähisuhtevägivallast räägitakse veel rohkem. Seniks, kuni üheselt mõistetakse, et käe tõstmine teiste vastu pole aktsepteeritav. Täna hakkab ühiskond nii kaugele jõudma, kuid üksjagu tuleb veel selle nimel tööd teha.
Ohvriabitöötajana tegutsemine pole kergete killast. Sest põhiline raskus kandub just neile, kes abivajajaid abistama tõttavad. Seda enam on vaja, et neid inimesi tunnustatakse, märgatakse ja tänatakse. Ning mitte lihtsalt linnukese pärast, vaid päriselt, südamest. Olgugi et toetamine ja aitamine on nende igapäevane töö, ei tohi seda võtta iseenesestmõistetavalt. Sest läbipõlemise oht on suur. Ütleme neile siis aina rohkem aitäh.
