Endel Kõksi Põltsamaa teemalise maali linnavalitsusele müünud Hidveg-Ines Järvekülg andis oma sünnilinnale tagasi tükikese ajalugu.
Hidveg-Ines Järvekülje vanemad on Põltsamaalt pärit. “Sellepärast ma leidsingi, et siin on selle maali õige koht,” kinnitas proua, tunnistades, et ei tahtnud, et maal kuhugi mujale satuks.
“Maalilt on väga selgelt näha, missuguse silla suutis vaene eesti rahvas omal ajal ehitada. Kunagi ammu kohtasin inimest, kes nägi Kõksi eemal asunud Kohtusillal töötamas. See inimene oli ka veidi aega kunstnikku jälginud,” jutustas Hidveg-Ines Järvekülg.
Enne gümnaasiumi elas tema ema tolleaegse linnavalitsuse hoone teisel korrusel. Need aknad on selgesti näha ka Endel Kõksi maalil.
Kõks maalis pildi Põltsamaa Suure sillaga Pallases õppimise ajal, tõenäoliselt oli see seotud tema õpingutega. 1939. aastal valminud maalil on Suur sild kujutatud ilmselt ühelt jalakäijate sillalt vaadatuna. Huvitav on fakt, et Põltsamaa Suure sillaga maali Kõksi teoste nimekirjas pole.
Vanaproua sõnul kohtusid tema noored vanemad alati sillal. “Ema nägi oma aknast, kui isa sillal teda ootas,” rääkis ta.
Sellepärast ostiski Hidveg-Inese ema Viljandi komisjonikauplusest omal ajal rublade eest Endel Kõksi silda kujutava maali. Emotsionaalselt oli tema jaoks sellel pildil suurem väärtus kui toidul, mida selle raha eest turult hankida oleks võinud.
Mäletab silda hästi
Hidveg-Ines Järvekülg mäletab hästi Põltsamaa Suurt silda, sest see oli linnale väga tähtis.
“Tol ajal, kui mina laps olin, olid külmad talved. Suurest sillast ülevalpool lõigati alati jääd ETK jaoks. Suuri jäätükke veeti hobustega sinna, kus praegu on Felixi tehas. Jää maeti saepuru alla ja seda kasutati piima ja liha jahutamiseks,” rääkis vanaproua.
Talle nagu ka paljudele teistele Põltsamaa lastele oli jõgi kõige huvitavam jäämineku ajal. “Jääd lõhati ja mehed juhtisid pootshaakide abil jäätükke sillast allapoole. Terve Põltsamaa linn oli seda alati vaatamas. Sild oli rahvast täis, paljud ei julgenud silla peal seistagi, olid jõe ääres,” mäletab ta.
Põltsamaa Suur sild lasti 1944. aastal õhku.
Hidveg-Ines Järvekülje isal oli Põltsamaal enne Teist maailmasõda oma äri, kus ta müüs elektritarbeid, lapsevankreid, jalgrattaid, raadioid.
Ka oli isal renditud kinosaal, see asus samas kohas, kus praegu on raamatukogu. Pärast Nõukogude vägede Eestist lahkumist Saksa okupatsiooni ajal töötas kino Põltsamaal veel üsna edukalt. Hoone põles maha 1944.
“Et mu isa oli eluaeg kinoga tegelenud, ehitas ta oma rahaga postkontori kõrvale uue ajutise kino. Saksa okupatsiooni ajal oli kino üsna populaarne. “Minu isa oli nii ettenägelik mees, et jättis ka nõukogude raha alles, justkui teades, et venelased tulevad tagasi,” jutustas vanaproua.
Tuli kodulinna 17 aasta eest
1947. aasta sügisel määrati Hidveg-Inese isa Viljandisse kino tehniliseks juhatajaks. Algkoolis käis Hidveg-Ines Põltsamaal, keskkooli esimesed kaks kuud ka, siis jätkas juba Viljandis. Pärast keskkooli lõpetamist ta abiellus ja kolis 1960. aastal koos abikaasaga Tallinna. Sünnilinna naasis ta 17 aastat tagasi, kui tema isa manalateele läks.
“Kui minu vanaema suri, kolis isa Põltsamaale. Ema tuli ka siis tagasi. Pärast isa surma 1991. aastal kolisime meie abikaasaga omakorda Põltsamaale,” rääkis ta.
Põltsamaa linn on Hidveg-Ines Järvekülje jaoks tundmatuseni muutunud. Väga kiiresti muutub linn just teisel pool jõge, kuhu on rajatud suured ostukeskused.
“Viljandi maantee pool jõge on Vana-Põltsamaa peaaegu endine, niisugune rahulik ja mõnus,” ütles proua.
iii
HELVE LAASIK
