Tänavuse aasta algus on olnud filmiesilinastuste poolest rikas: vähem kui kolme kuuga on ekraanidele tulnud viis Eestis tehtud mängufilmi. Üht neist, Katrin Lauri “Surnuaiavahi tütart” saab Kinobussi vahendusel näha täna õhtul kell 19 Palamuse rahvamajas.
Filmi peategelast, kaheksa-aastast Luciat on filmi tutvustavates tekstides võrreldud Pipi Pikksukaga. Oskuse poolest oma elu iseseisvalt korraldada ja soovi poolest nõrgemaid kaitsta on Hagudi koolitüdruku Kerttu-Killu Grenmani kehastatav Lucia tõepoolest Pipi sarnane, ent kui Pipi ema oli ingel ja isa neegrikuningas, siis Lucia ema Maria (Maria Avdjuško) on töötu alkohoolik ja isa Kaido (Rain Simmul) surnuaiavaht, kes vabal ajal koduses garaazhis autosid putitab. Ning mõistagi ei ole Lucial üliinimlikku jõudu ega voodi all kirstutäit kuldraha, mis Pipit täbarast olukorrast ikka välja aitasid.
Peresid, kus vanemad joovad või on eluraskustele muul viisil alla andnud ning lapsed peavad seetõttu nii mõneski mõttes ise enda eest seisma, on Eestis tuhandeid. Ses mõttes on filmitegijad tõesti tabanud üht meie tänapäeva ühiskonna valupunkti. Stseenid köögijoomingutest on tõetruud ja valusad vaadata. Tüüpiline on see, kuidas Maria lapsest ilmajäämise hirmus korraks end kokku võtab ja koos Luciaga kodus suurpuhastuse teeb, ent siis jälle alkoholi küüsi tagasi langeb. Tüüpiline on seegi, kuidas Kaido Lucia uue klassijuhataja põhimõttelistele küsimustele vastamise asemel tagasi auto alla mutreid keerama poeb, öeldes, et lapsed on rohkem naiste asi ja et “niikuinii olete te seal kusagil juba kõik ära otsustanud”.
Üpris tüüpiliste tegelastena mõjuvad ka need, kes surnuaiavahi peret nende kodukülas ümbritsevad. Enam välja joonistatud karakteritena jäävad meelde Arvo Kukumäe kehastatud hauakaevaja Joss, küünikust proua (nime ei mäleta), keda kehastab Ülle Kaljuste, ja Downi sündroomiga Jacinta ehk Jats Esther Kõivu esituses. Jats on Lucia sõber ja hoolealune, keda Lucia ise oma kaitseingliks peab – mine tea, võib-olla sarnasuse pärast surnuaial seisva inglikujuga. Aga võib-olla sellepärast, et sõnatu ja süüdimatuna seisab ta justkui väljaspool head ja kurja.
Soome endiselt imedemaa
Surnuaed on Lucia ja tema sõprade jaoks mitte kõhedust tekitav paik, vaid nende mängumaa. Niisama lustlikult joostakse ringi vana kiriku varemetes, mis seisavad keset küla ja sümboliseerivad justkui kokkuvarisenud vaimseid ja moraalseid väärtusi.
Kui tegelikkuses on Soome meie jaoks ammu lakanud olemast n-ö imedemaa, kus ahhetades ja ohhetades ringi käiakse, siis filmis toob pöörde sündmustesse just Eesti kalmistuvahtide ja nende perede visiit Soome kolleegide juurde. Soome-reisil peatuvad Kaido, Maria ja Lucia naiskirikuõpetaja Sirpa (Turu Linnateatri näitleja Ulla Reinikainen) juures ja vaatamata üsna erinevale taustale leitakse ühine keel. Filmi üks mõjuvamaid stseene on see, kuidas Sirpa ja Maria pärast ühist veiniõhtut ekstaasis tantsivad. Ehkki vallaline ja lastetu, oskab Sirpa leida tee ka algul üsna okkalise Lucia südamesse. Isegi siis, kui Maria viinatõbi inetul viisil ilmsiks tuleb, ütleb Sirpa mõistvalt, et seda inimest tuleb mitte hukka mõista, vaid ravida. Nii et Jatsi kõrvale ilmub filmis veel teinegi kaitseingel – Sirpa.
Kui algul tuleb pere üheskoos Soomest tagasi, jääb Kaido kodusolek siiski üürikeseks, sest ta otsustab pärast järjekordset tüli Mariaga Soome ehitajaks minna. See võtab Marial jalad sootuks alt ja vallandub sündmusteahel, mis viib tulekahju, Jatsi hukkumise, Lucia lastekodusse sattumise ja Maria kohtu alla minekuga.
Skeem paistab läbi
Kui sündmuste lõpplahenduse jätavad filmi autorid vaataja ennustada (Kas Mariast saab vabanedes korralik pereema? Kas Kaido naaseb pere juurde?), siis filmi käigus on nad liigagi otseütlevad ja asju üle seletavad, nagu ei usuks filmikunsti väljendusvahenditesse või vaataja taiplikusse. Alailma kipub filmi süzhee aluseks olev skeem sündmustiku alt paljastuma ja dialoogki on pahatihti pigem skeemi teenistuses kui meenutab elavate inimeste või konkreetsete karakterite loomulikku kõnet. Äkki oleks pidanud Katrin Laur, kes on nii filmi rezhissöör kui ka stsenarist, dialoogide kirjutamiseks endale abilise võtma?
Maal elavatel inimestel on filmi autorile ehk veelgi etteheiteid – juhul, kui nad peavad viisi, kuidas külaelu filmis kujutatakse, autori üldistuseks, mis laieneb Eesti maaelule tervikuna. Sest mittejoovaid, vastutustundlikke, ettevõtlikke ja kultuurihuvilisi maainimesi me filmis ei näe ega kuule ka midagi Leader-programmist, kohaliku omaalgatuse programmist või külade uuendamise ja arendamise meetmest rahastatavatest kasulikest ettevõtmistest.
Mina usun siiski, et Katrin Laur pole üldistada tahtnud, vaid on lihtsalt murelikult osutanud valupunktidele, mille olemasolu ei saa ju keegi eitada. Ning ühtekokku on Estinfilmi ja Content Providersi filmigrupp kõigele vaatamata tubli töö ära teinud. Näitlejate rollisooritused on head ja võttepaigad oskuslikult valitud. Pildi on soomlane Anssi Leino üles võtnud tundliku silma ja käega ning filmi ideed ja sündmustikku toetab noore helilooja Pärt Uusbergi loodud muusika. Nii et kinno tasub ikka minna, eriti kui eesti filmi käekäik teile korda läheb.
i
RIINA MÄGI
