Oleme siin, Maarjamaal, üldiselt harjunud, et kolmveerandil aastaringist valitseb meil sandivõitu suusailm. Ja kui selles osas midagi natuke nihkes on, siis peamegi kohe oma aastaaegu erilisteks.
Tänavune hiliskevad, kui troopikapalavus äikesehoogude ja vikerkaarevaatemängu või hoopis pimedate pilvede ja kõledusega vahetub, ongi jälle kõike muud kui n-ö harju keskmine.
Tühja kohta ei salli ja leiab varuväljapääsu
Ega loodus tõepoolest tühja kohta salli – ilmselgelt kompenseerivad viimase aja sagedad vihmahood talvist lumenappust. Aednike – asjatundjate kinnitusel ollagi viljapuude juured praeguseni veel üsna kuival.
Midagi on viimastel kevadetel siiski veel teisiti, kusjuures see pole arvatavasti ajutine, vaid jääb nii seniks, kuni metsad ja võserikud taas kõrgust ja tihedust koguma hakkavad.
On ju avalik saladus, et nii metsamaterjal kui põllumaa lähevad meil järjest rohkem hinda, igale raiumata tukale ja üles kündmata siilule käib meeleheitlik tormijooks, kus eesmärk teinekord ka kahtlase väärtusega abinõu pühitseb. Ja vaatamata kõrgete ametnike kabinettides allkirjastatavatele dokumentidele, mis kinnitavad, et kõik on JOKK, loodus kaitstud ja keskkonnamõjud kontrolli all, ei ole metsaelanikel lihtsalt enam kusagil olla.
Häälekad ja toimekad lähinaabrid
Marjapõõsa all pesitsevatest kährikutest, kompostihunnikuid revideerivatest reinuvaderitest ja kodusel moel õuedes istuvatest šaakalitest seekord ei räägigi, aga kas on meist keegi veel viis aastatki tagasi kuulnud ühelgi kevadel nii mitmehäälset linnulaulu ja näinud nii kärmet ja sagedat tiivuliste askeldamist inimtihedas asulas, kus kortermajad üksteise ligi, liiklus pidev ja olmelärmi võrdlemisi palju?! Mitmest linnuvõhikust on saanud lausa harrastusornitoloogid, sest tahes-tahtmata hakkad ju oma lähinaabrite vastu, kes sulle päikesetõusust hilisõhtuni kontserti annavad, akna taga ja rõdu lähistel väsimatult askeldavad, põhjalikumat huvi tundma.
„Kas keegi teab, kes on see tüütu tüüp, kes hommikul juba poolhämaras oma noka lahti teeb ja hüüab tundide kaupa umbes nii: tsirivii-piribii – prääks!?” küsis-kurtis mu aiamaanaaber. Jah, tõepoolest on selline kontsert tüütu, aga samas ka pisut naljakas, huvitav ja eksootilinegi. Ja rõõmu on sellest elevil sädinast mõõtmatus koguses. Nime muidugi neil uustulnukail ei tea, aga see ei sega oletamast-arutlemast: ehk on see mõni rästas või vähem tuntud vindi- või tihaseliik, kes teinekord imekena ja meloodilist, aga vahel kahejalgse arvates ka üsna monotoonset ja vaimuvaest viisijoru ajab.
„Kui kirjatööga hommikul kella kolmeks valmis saad, siis on sõba silmale saamisega raskusi. Linnud kukuvad sel ajal nii rõõmsalt lärmama, nagu oleks neilgi hiljuti palga- või pensionipäev olnud,” muljetas jaanikuu esimesel nädalal üks töökas „leheneeger”. Keegi Une-Matiga niigi halvasti läbi saav meesterahvas kurtis aga hiljaaegu, et tema akna taga käib oma varahommikust tiraadi esitamas süüdimatu suleline, kelle viisijupp on äravahetamiseni sarnane äratuskella tirinaga…
Nii või teisiti on siiski suur õnn, et meie inimesed oma elamute ja suvekodude ümber ohtralt puid-põõsaid sallivad ja juurdegi istutavad ning et eelmise riigikorra ajal rajatud korterelamute-asulaiski haljastusest lugu peeti. Õnneks keelab seadus rahamaiail ettevõtel ja ametkondadel vähemalt seda rohelust puutuda! Tänu sellele on linnukestel pisut vähem muret, kust süüa otsida ja kus lapsuksesi kasvatada.
Söötke murdjal kõht täis!
Meie pere maakodus on varblased ja linavästrikud juba ammu vallutanud kõik vee, tuule, röövlindude ja kasside eest kaitstud paigad alates akende tuulelaudadest, elumaja ja kõrvalhoonete räästaalustest kuni puuriitadeni kuuris. Paar kevadet tagasi avastasime, et tihane on oma majapidamise rajanud esiku lae vahele, kusjuures selle asemel, et kasutada sissepääsuks parajat ava katuse ja seinaserva vahel, toksis töökas lind kahe voodrilaua vahele augu! No mis tehtud, see tehtud, vaevalt oleksime suutnud koduehitajat veenda töömahuka vandalismiakti toimepanemisest loobuma, kui ta otse teolt oleksime tabanud. Siiski ilmnes hiljuti, et aru on pisisuleliste väikestes peades rohkem, kui ette kujutada oskame.
Istusime ühel imekenal lehekuu õhtul teetassidega esikulaua taga. Äsja ilmavalgust näinud tihaselapsukeste häälekas toitmisprotsess käis meil otse kõrva ääres. Et tittede elevuskisa ja toitjate tiivavurin ülitihe oli, arutasime, et ehk on lapsevanematele nii pingelisel ajal appi kutsutud ka laste vallalised tädid ja vanapoistest onud… Üht akent kattis vaid sääsevõrk, seepärast oli linnurahva õuemelu eriti hästi kuulda. Järsku toimus rutiinses õhtusädinas muutus. Keegi kätsatas, keegi käratas, üks tihastest ei pannud aga enam üldse nokka kinni ja lõpetas oma kädinatiraadid pika närvilise trilleriga! Kui üks paanikameeskonnast selle esikuakna taha lendas, kus klaas ees (paistis sealt meile paremini kätte) ja meid etteheitvalt põrnitses, põrkiv kisa aga õues lõppeda ei tahtnud, tuli inimloomal aru pähe: ehk on kass? Oligi tuttav hulgustriibik, kes meilt juba aastaid aeg-ajalt süüa küsimas käib, kojaukse taga.
Kui vurruline oma piimatassi ja vorstitükid kätte oli saanud, vaibus ka lindude kriiskamine tavaliseks töösädinaks. Tegime järelduse, et meie sulelistest kaaselanike eesmärk polnudki seekord kassi kui oma põlisvaenlast profülaktika mõttes sõimata, nagu mõnikord kah tehakse, kui aega olema juhtub, sest kassil lasti sealsamas rahumeeli einet võtta. Häire oli adresseeritud otse meile, et me oma külalist kostitaksime. Siis ei tule tollel ehk röövmõrvaplaane kõrvade vahele.
i
KAIE NÕLVAK
