Aastal 2004 vastu võetud Euroopa Komisjoni suhkrumääruse mõte oli vältida suhkruga spekuleerimist Eesti liitumisel Euroopa Liiduga. Just selle tõttu võeti aasta tagasi vastu ka Üleliigse laovaru tasu seadus, mis kohustas ettevõtjaid põllumajandusministeeriumi teavitama nende halduses olevast üleliigsest laovarust.
Selge on see, et maainimeselt, kellel sahvris paar kilo suhkrut, trahvi keegi nõudma ei tule. Samas peab selle osa trahvist, mida me spekuleerivatelt ettevõtetelt kätte ei saa, kinni maksma Eesti maksumaksja. Just seetõttu on tähtis leida üles kõik ettevõtjad, kes varusid suhkrut ebaausatel eesmärkidel.
Maksuhalduri töö vähendab Eesti trahvikohustust
Maksu- ja Tolliamet (MTA) on teinud head tööd, avastades revisjonide käigus ettevõtetest lisaks pea sama suure hulga suhkrut kui Põllumajandusministeerium seni väitis ettevõtete käes olevat. Põllumajandusministeeriumi suutis leida ca 60% tegelikult Eesti ettevõtete valduses olevast suhkrust, ülejäänud 40% on MTA töö tulemus.
Kokku üheksa revisjoni käigus uuris maksuhaldur suhkruäriga tegelevaid ettevõtteid ning avastas neljas ettevõttes kokku 20 000 tonni suhkrut, mida ettevõtted ei olnud deklareerinud. Ülejäänud viies ettevõttes üleliigset laovaru ei avastatud. Suurima riskitasemega suhkruärides on revisjonid juba teostatud, seega saame rääkida neist kogustest kui lõplikest.
Maksuhalduri kontrollitegevuse tulemusel tehtud avastused ei kasvata Eestile määratavat trahvisummat, vaid vastupidi vähendavad. Eesti riik saab maksuhalduri avastuste põhjal osa makstavast trahvist sisse nõuda üleliigset suhkruvaru varjanud ettevõtetelt.
Lisaks suhkrule tuleb Eestil trahvi maksta ka või ja piimapulbri üleliigsete laovarude eest. Põllumajandusministeerium on teiste üleliigsete kaupade varude kogusummaks Euroopa Liidule teatanud 130 miljonit krooni. Jääb vaid loota, et erinevalt eraisikute ja ettevõtete käes olevast suhkruvarust on Põllumajandusministeerium siin teinud täpsemaid arvutusi ja edastanud maksuametile täielikud nimekirjad üleliigset varu omavatest ettevõtetest.
Põllumajandusministri kummalised süüdistused
Raske on aga mõista põllumajandusminister Ester Tuiksoo süüdistusi selle kohta, et maksu- ja tolliamet avalikustas informatsiooni Eesti rahvale või et rahandusminister varjas suhkrukogust.
Selline küllalt agressiivne reaktsioon info avalikustamisele mõjub kummaliselt ning paneb mõtlema, miks tahetakse antud teavet salajas hoida.
Kuigi ei saa eeldada, et minister teab iga teemat üksikasjalikult, on seda olulisem, et ametnikud teda õigel ajal kõigest vajalikust informeeriksid. Antud juhul ei toimunud infoliikumine piisavalt operatiivselt. Juba selle aasta jaanuarikuus informeeris maksu- ja tolliamet põllumajandusministeeriumi ametnikke töökohtumiste käigus eesseisvatest revisjonidest ja tõenäosusest, et nende käigus leitakse suhkrut, mis ei sisaldu eelnevates deklaratsioonides.
Seega sai põllumajandusministeerium antud infot arvestada ka Eesti argumentide kujundamisel kohtumisteks Euroopa Komisjoni esindajatega. Nagu eespool öeldud, saab uute avastatud suhkrukoguste põhjal osa makstavast trahvist sisse nõuda üleliigset suhkruvaru varjanud ettevõtetelt.
Üleliigse laovaru tasu seaduse alusel oli ka põllumajandusministeerium kohustatud koguma informatsioon suhkruga tegelevatelt ettevõtjatelt nende käes oleva suhkru kohta. See info saabus põllumajandusministeeriumist maksuhaldurile alles 2004. aasta oktoobrikuu viimasel päeval, mis oli viimane päev, kui seda seaduse järgi pidi tegema.
Selle valguses pean vajalikuks märkida, et maksuhalduril kulus saadud info analüüsiks ning maksuteadete väljasaatmiseks ettevõtetele vaid kaks nädalat.
EERO ELENURM, rahandusministri nõunik
