Millest tuleneb Eesti trahvioht?
Erinevalt teistest liikmesriikidest, ka Lätist ja Leedust, puudub Eestis suhkrutootmine ning seetõttu pole Eesti ajalooliselt oma suhkruturgu kaitsnud. Tänu kaitsemeetmete puudumisele oli Eestis enne EL-ga liitumist suhkru hind Euroopa omast ligi kolm korda odavam. Ei pea just geenius olema, et ära tabada hea ärivõimalus – kui enne EL-ga liitumist soetada endale kopsakas suhkruvaru, siis peale liitumist saab seda müües vahelt teenida kena kopika. Selle vältimiseks lepiti Eesti ja ELi liitumislepingus kokku, et põllumajandustoodete liigsed laovarud likvideeritakse liituva riigi kulul.
Mida see tähendas Eesti jaoks?
Peamiselt seda, et kui meil on liiga suured suhkruvarud, siis tuleb need siseturult kõrvaldada ja Eesti peab selle kinni maksma. Alternatiiviks on maksta trahvi liigse laovaru omamise eest.
Esmakordselt tutvustas põllumajandusminister suhkruteemat valitsusele 2003. aasta 30. oktoobril. Põllumajandusministeeriumi esialgsed ettepanekud trahvide vältimiseks olid:
*maksustada põllumajandussaaduste ja -toodete sissevedu;
*luua suhkru üleliigsete laovarude füüsilise kõrvaldamise siseriiklik süsteem;
*välja töötada trahvide sissenõudmise kord üleliigsete laovarude omanikult.
Valitsus ei toetanud esimest kahte ettepanekut, nõustudes kolmandaga. Põhjused selleks olid lihtsad. Maksustamine ei oleks suutnud välistada liigsete laovarude teket, mõte suhkru füüsilise kõrvaldamise riikliku süsteemi loomisest kuulub teise ajajärku.
Kui me oleksime mingil kujul maksustanud suhkru, nt kehtestanud põllumajandusministeeriumi poolt välja pakutud suhkruaktsiisi, siis oleks see varude soetamise vaid varasemaks toonud ning probleemi pigem võimendanud. Põhjuseks on, et aktsiisiseaduse menetlemine oleks võtnud oma aja ning enne selle kehtima hakkamist oleks inimesed kiiresti teadvustanud, kui suuri suhkrukoguseid endale tagavaraks tasub muretseda.
Ehk oleks saanud suhkrut maksustada üleöö näiteks tollimaksu kujul nii, et eelnevat varumist ei oleks saanud toimuda? Ma ei hakka arutlema selle idee juriidilises võimalikkuses, kuid on üheselt selge, et selline käitumismall, kus kaubahind poodides tänu riigi sekkumisele kerkis üleöö kolm korda, võiks lõplikult jääda eelmise riigikorra aega. Samuti oleks see tähendanud ka Eesti välismajandussuhete väga järsku halvenemist ning Eesti ettevõtete konkurentsivõime alanemist. Kindlalt võib väita, et Eesti põllumajandussaaduste müük Euroopa Liitu oleks mõneks ajaks peatunud, kuivõrd 97% suhkruimpordist tuli just sealt. Millist kahju aga oleks sellest saanud põllumehed, ettevõtjad ja see läbi Eesti riik?
Riik pöördub kohtusse
Valitsus otsustas välja töötada üleliigse laovaru tasu seaduse. Seadust tehes lähtuti Euroopa Komisjoni määruse mõttest ja eesmärgist, mis on suhkruga spekuleerimise vältimine. Seaduse eesmärgiks oli, et üleliigset suhkrut omavatele ettevõtetele esitatakse konkreetsed nõuded. Seda on ka juba tehtud ning nendega tegelevad vastavad instantsid. Võib väita, et kui antud seadust ei oleks tehtud, oleks spekuleerimine ettevõtete poolt olnud massilisem ja me räägiksime täna tunduvalt suurematest trahvisummadest.
Minu arvates on praegu kõige tõsisem probleem hoopis selles, et Eesti ja Euroopa Komisjon pole senini jõudnud kokkuleppele, kui suur on meie suhkru liigne laovaru. Kindlasti ei saa nõustuda Euroopa Komisjoni väidetega, et ka eratarbijate poolt ostetud suhkrut käsitletakse üleliigse laovaruna. On väga küüniline väita, et inimene kes ostis tavapärase kahe kilo asemel enne 1. maid 10 kilo suhkrut, on spekulant. Tegemist on ju vaid ratsionaalselt mõtlevate inimesega ning Euroopa Komisjoni soov meid selle eest karistada ei ole õiglane. Valitsuse ülesandeks on selgitada oma seisukohti Euroopa Liidus, olles vajadusel valmis pöörduma ka Euroopa Kohtu poole.
Ülo Kaasik,
Peaministri majandusnõunik
