Selle nädala kolmel esimesel päeval olid Kuremaal treenivad noorujujad nimelt ujumislaagris ning üks, millega tõsiseid treeninguid lõbusamaks tehti, oli kummipaadiralli.
Trenni aga tehti tõepoolest tõsiselt ning vaheldumisi võimlas ja ujulas. Üleeile lõunases ujulatrennis lihviti tehnikat.
“Jätke pikemad vahed, et te üksteisele sisse ei põrutaks,” soovitas treener Andres Lippur, kui õpilased 50-meetrisele selilidistantsile saatis. Kui mitu ujujat ühel rajal, on “liiklemine” niigi keeruline, selili ujudes peaksid aga kokkupõrgete vältimiseks pealaelgi silmad olema.
“Järgmine ring ujuge “konna” ja katsuge jälgida, et tehnika hästi ilus välja tuleks,” ütles Andres Lippur, kui oli veendunud, et kõigil seliliring tehtud ja lõdvestuseks mõned vette väljahingamised ka.
Järgmisel ringil võeti appi ujumislauad ja ülejärgmisel natuke hantleid meenutavad “punnid”: kui käed ujumislaual paigal, saab keskenduda krooli jalgade töö lihvimisele, kui aga jalge vahele pandud “punn” alakeha põhja vajumast hoiab, võib jalad paigal hoida ja keskenduda krooli kätetööle.
Tüdimuse vastu
Vahepeal kamandas treener kõik basseinist välja, laskis moodustada kaks võistkonda ja andis teateujumise stardivile.
“Kui niisama ujumine tüütuks läheb, tuleb lapsed võistlema panna,” ütles Andres Lippur.
Teateujumist jälgides pidi Lippur tõdema, et hüpped ja pöörded kipuvad võistlustuhinas käest ära minema. Ning kohe läkski nende elementide lihvimiseks. Need on ka elemendid, mis võistlustulemust väga palju mõjutavad, eriti lühikesel, 25-meetrisel rajal. Hüppamises sai jälle võistelda: selle peale, et kes pärast hüpet kõige kaugemale libiseb. Paremad hüppajad libisesid poole basseini peale ja kaugemalegi. Neile aga, kes n-ö tavalise pöörde asemel juba saltopööret valmis proovima, soovitas treener aga:
“Ronige basseini servale, vaadake, kuidas Triinu pööret teeb ja katsuge järele teha.”
Maakonna parimal naisujujal, Jõgeva Gümnaasiumi abituriendil Triinu Keskkülal läks saltopööre tõesti libedalt: nagu kala oleks korraks lupsu löönud ja kohe jälle vastassuunas minema libisenud. Triinu oligi mitte tavaline laagriline, vaid pigem abitreener, sest noorematele jagas ta alailma lahkesti nõu. Ja trenni lõpetamine kummipaadiralliga oli samuti tema idee. Mille kõik teised vaimustusega vastu võtsid.
Õige laagrielu
“Kuigi “vanade kalade” kõrval on siin ka neid, kes üldse elus esimest korda laagris, on kõik ühtviisi tublid,” ütles Andres Lippur. “Kuigi enamik laagrilisi on Kuremaa lapsed, ööbivad kõik ühiselamus. Lastel endil tuleb maksta vaid söögiraha, muud kulud katame projektirahadest.”
Kuigi treeneri meelest oleksid pidanud lapsed pärast õhtust pikka ujulatrenni, kus igaühele vastavalt võimetele ja kogemusele kilometraa? ette anti, surmväsinud olema, kinnitas kümneaastane, ent kolmeaastase ujujastaa?iga Pikkjärve poiss Sven-Eerik, et öösel ühikas see õige laagrielu alles lahti minevatki.
“Süüa saab siin vingelt ja üldse on kõik lahe,” kinnitas Sven-Eerik.
Ja aasta vanem Palamuse tüdruk Marleen lisas, et kodus poleks vaheajal niikuinii midagi mõistlikku teha olnud.
“Meie noorte põhieesmärk on oma maakonna võistlustel hästi esineda,” ütles Andres Lippur. “Rohkemast unistada ei luba asjaolu, et treeningutesse jääb igal suvel nelja-viiekuune auk, kuna ujula on vahepeal kinni.”
Samas on Kuremaa ujula ikkagi väärt paik ja seda just Kuremaa enda lastele: vee peal püsimise oskus ? nii otseses kui ka kaudses mõttes ? kulub elus alati ära.
RIINA MÄGI
