Jõgeva Ühisgümnaasiumis on saanud traditsiooniks, et koolipere korraldab septembris sügismatka ja mais-juunis kevadmatka.
25. septembril sõitsid meie kooli 6b ja 7b õpilased koos klassijuhatajatega sügiskirevasse Lõuna-Eestisse.
Seltskond oli hea, ilm sügiseselt karge ja päikegi paistis. Mainimata ei saa jätta bussis levivaid häid söögilõhnu. Isuäratavalt lõhnasid nii kooli sööklast kaasa pandud lõunasöök kui ka värsked ahjusoojad kringlid.
Tartut tutvustas seal sündinud noormees
Märkamatult olime jõudnud ülikoolilinna, kus giiditoolile istus Tartus sündinud Andro, kes kogu bussirahvale oma umbes 98000 elanikuga sünnilinna tutvustas. Kuulajate tähelepanu köitis linna erinevate nimede hulk: Tarbatu, Dorpat, Dorpt, Derpt, Jurjev. Meelde jäi fakt, et just Tartus peeti 1869. a I üldlaulupidu.
Et meie hulgast mõned ka varem maalilises Taevaskojas käinud olid, siis jagati teel üksteisega nähtut-kuuldut, kuni giiditooli hõivas Mirjam, kes alustas meeleoluka legendiga Taevaskoja nime saamisest.
„Kord juhtunud Vanapagan Ahja jõe äärde. Ilusad kõrged kaldad meeldinud talle väga ja pagan otsustanudki sinna elama jääda, kuid peavari puudunud. Jõe ääres olnud metsa kasvamas küll, aga Vanapagan tahtnud lageda maa peale ehitada. Hakanudki siis kaldasse väikest urgast kaevama ja järjest sügavamale jõudnud, teinud endale hulga tube, ühe kaunima kui teise. Uus kodu meeldinud Vanapaganale nii väga, et ta selle Taevaskojaks nimetanud.”
Meeldisid meilegi need piltilusa Ahja jõe orus asuvad kuni 25 meetri kõrgusele küündivad värvikad liivakivipaljandid. Mirjam püüdis muidki vaatamisväärsusi legendide abil avada, näiteks rahvapärimuste järgi peetud Ahja jõge Taevaskoja kohal ohvrijõeks, kus ohvedatud suurema viljasaagi, karja sigivuse, inimeste tervise ja õnne heaks. Suure Taevaskoja kaljukoobastikus olnud aga kolm salakäiku, millest üks viinud Himmastesse, teine Riiga ja kolmas Kiievisse. Eks see näita juba meie esivanemate huvi laias maailmas toimuva vastu, et siis võõrsil saadud kogemustest õppida ja neid oma kodus ellu viia.
Matk sügiseses Taevaskojas kujunes kavandatust pikemaks. Taevaskojani jõudsime läbi 150 aasta vanuse metsa, mis meile omajagu kõneainet pakkus, kuna tuules salapäraselt sahisevad puud mõjusid rahustavatena, justkui oleksid nad palju näinud inimesed oma kordumatute näojoonte ja iseloomuga. Imetlesime Väike-Taevaskojas imeilusat Neitsikoobast. Hea oli vabalt looduses seigelda ja selle võlusid avastada. Suures Taevaskojas uudistasime jõe kohal kõrguvat liivakiviseina ja mõistatasime, kuidas küll sellele on olnud võimalik nimesid kraapida. Vaatlesime põneva nimega Salakuulajakivi ja mõtestasime selle tähendust. Väikese Taevaskoja kõrgendikul meenutasime seika, et siin on filmitud populaarne eesti film „Viimne reliikvia”. Tähelepanu pälvis ürgorus asuv looduse meistritöö – Emaläte, mille allika veel usuti olevat ravitoime. Uskusime meiegi ja kustutasime janu.
Imetlesime Eestimaad Suure Munamäe tornist
Sõit jätkus Suurele Munamäele. Enne kohalejõudmist võttis giidirolli üle Karli, kellelt saime teada, et tegemist on nii Eesti kui ka Baltikumi kõrgeima mäega, mis on merepinnast mõõdetuna 318 m kõrgune, aga koos vaatetorniga 346,7 meetrit. Huvi pakkus Suure Munamäe tekkimise legend: Kalevipojal ei olevat olnud head peaalust ja siis ta oli nõutult kahe käega mõlemalt poolt mulda kahmanud ja tekkinudki Munamägi. Eestimaa ilus veendus igaüks, kes vaatetornist kuni 50 meetri raadiuses ümbrust imetles. Ent nii mõnigi tuli tornist tagasi tõdemusega, et kuigi vaade oli suurepärane, oli nii kõrgel siiski üsna hirmuäratav.
Ja buss vuras Rõuge Ööbikuoru suunas. Giidiülesandeid asus täitma Triin. Kohale jõudnud, imetlesime sügavale aluspinnasesse lõikunud orusüvendit. Nii mõnigi nägi esmakordselt vett kõrgele purskavat “vesioinast”, neid oli Ööbikuorus koguni kaks. Lisaks võis seal näha armsaid põhjapõtru ja jaanalinde.
Rõuge suurjärvestikus oli giidiks Mari. Et märkamatult oli kätte jõudnud õhtu, oli aeg asuda tagasiteele. Bussis jätkus arutelu nähtu-kuuldu üle. Ka tagasisõidul oli bussi giiditool väga kuum koht, sest lisaks matkajuttudele kõneldi anekdoote. Osavaimad jutuvestjad olid Rauno, Rivo, Triin ja Argo.
Looduses veedetud tore päev mõjus meile kõigile ergutavalt. Kosutav oli joosta ühest mäest üles, teisest alla ning hingata puhast, värsket õhku ning tunnetada, kuidas loodusega suhtlemine sisemise tasakaalu tagab. Õuesõppepäev tegi meid kõiki targemaks. Olgu selle tõestuseks bussijuht Mareki sõnad: “Nii palju giide ei ole ma küll ühelgi reisil kohanud.”
RITA SILDNIK, 6b klassi juhataja
HELGE MARIPUU, 7b klassi juhataja
